RAAMATUBLOGI | Kriminaalsed vandenõud 1830. aastast, peaosas Sagadi parun ja Annikvere mõisapreili
Neil, kes huvituvad Eesti ajaloost ja (mõisa)kultuurist ning julgevad lugeda vääritut ehk krimikirjandust (palju on kirjandusgurusid, kes peavad krimkasid kirjanduseks?), oli pidupäev – Ain Kütt avaldas järjekorras neljanda raamatu sarjast „Sagadi paruni mõrvalood“.
Juba teise Sagadi saaga järel tuli tunnistada, et Kütt areneb kirjanikuna pikkade sammudega ja teeb seda endistviisi. Ka pilt, mida ta maalib, muutub üha avaramaks ja sisukamaks. Vastses raamatus jõuab ta selgitusteni, et 1830, mil sündmused toimuvad, oli Eesti Venemaa impeeriumi tükike. Mis, muide, mõtteist enamasti mööda libiseb. Et need parunid ja vonnid, saksapäraste nimedega aadlikud, olid tegelikult Vene impeeriumi alluvad.
Seekord kisub lugu spiooniromaaniks, kuigi algus sellele ei viita. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Põhjus on lihtne: ta võtab oma tööd liiga ausalt ja tõsiselt ega soosi seisekaaslasi. Et mis mõttes on aadlik kurjategija, kui ta isegi on.
Nagu taandamisest veel vähe oleks, võtavad naabermõisnikud nõuks Fockile vingerpuss, kui Palmse mõisas toimub piduüritus. Ainult et kõik läheb viltu, sest see, keda niiöelda mõrvata tahetakse, mõrvatakse mitte niiöelda, vaid päriselt ning süüdlane näikse olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner ning ühtlasi kogunevad tumedad pilved ka Focki pea kohale.
Kriitilises olukorras saab järjekordselt kinnitust, et Fock pole kõige teravam pliiats, sest ta laseb end kanda emotsioonidel. Kui tal poleks kõrval Annikvere mõisapreilit Maria Juliana von Nottbecki, läheks asjad ilmselt luutusetult lörri, kuid naised suudavad õnneks säilitada külma pead ning mõelda loogiliselt ja ratsionaalselt.
Ent kui rääkida ajaloost, siis tuleb mängu toonane püüdlus või vähemalt mõte Eestimaa saksastada, kuigi Fock lootis pigem näha iseseisvat Eestit.
„Olgu Preisimaa või selle liigaga kuidas on, aga meie siin kohapeal ei hakka oma iseseisvat riiki looma ei teie ega Venemaa armust. Kui tahame, siis teeme selle ise oma soovide järgi.“
Preislane hakkas selle peale naerma. „Siis seda sinu silmad, Fock, küll ei näe! Teie ainuke tee ellu jääda ja hästi elada siin maanuki peal on Preisi katuse all. Jätke see endale meelde! Venelased hakkavad teid varsti enda usku ja enda alla suruma. Mõelge!“
Ses olukorras saabub Eestisse tsaar Nikolai I...
Kuna Eesti on ikkagi IT riik (vähemalt poliitikute arvates), siis kuidas saaks raamatut kirjutada selleta... Mängu tuleb ka Gottfried Wilhelm von Leibnizi arvuti...
Nagu öeldud, saab kõigele muule heale lisaks viiteid ja vihjeid Eesti minevikule ja kultuurile – et kuidas elasid mõisnikud ja kuidas end jalul hoidsid (mis ei olnud sugugi lihtne) ja mida jõid (peamiselt konjakit). Olgem ausad, Ain Kütt toob eestlastele ajaloo oma krimkadega märksa lähemale, kui seda tegid õpikud. Au ja kiitus talle!
