RAAMATUBLOGI: Eesti politsei oli tihtipuhku maani purjus, aga asi sai aetud ja kurjategijad puuri pistetud
Rauno Võsaste, „Topeltmõrv Paunveres“, Varrak, 240 lk.
Kui tahad teada, kuidas asjad Eesti miilitsast politseiks muutunud struktuurides asjad käisid, tuleb lugeda kõrvuni asja sees olnud Rauno Võsastet. Ja loetut uskuda, kuigi väga ei tahaks. Ent samas olid asjad nii, nagu olid ja on, nagu on. Kõrvalevaatamine reaalsusest ei päästa.
Võsaste eelmine ehk esimene krimiraamat – dokomentaalseid teoseid on ta kirjutanud enam – „Hea ment“ pälvis aplausi. Ja kahetsuse, et kui see, millest Võsaste räägib, ongi tegelikkus, ja autori sõnul on, siis kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Vaid üks lõik siinkirjutaja arvustusest raamatule „Hea ment“, milles prokuratuur hävitab politseiniku: „Kuratlikult lihtne on siin riigis inimest trellide taha saata, selgub. Nagu ennevanasti – leiame paragrahvi. Lisaks valetunnistused, dokumentide võltsimised ja muu säärane. Kes seda kõike juhib? Prokuratuur, kelle peost politsei sööb. Ehk siis, nagu raamatust selgub, allub politsei prokuratuurile ja täidab prokuröride käske. Aga politseijuhid? Nagu on kirjas raamatus: „Tänapäeva politseijuhtide tase ongi „pole paha“. Keegi midagi otsustada ei julge, veel vähem julgeb vastutada.“”
Seekord Võsaste tundlikke ja teravaid teemasid ei lahka, vaid liigub tagasi aastasse 1997, kui Palamuse lähedal mõrvati jõhkral kombel eakas vanapaar.
„Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni. Kui kasutada kujutlusvõimet, võivad ka tegelased tahes-tahtmata kedagi meenutada. Kuriteo pingelisele avastamiskäigule pakuvad vaheldust värvikad olustikukirjeldused ja lõbusad lood elust enesest,“ kirjeldatakse teose sisu selle tagakaanel.
Eks ta ole. Eesti noorel politseil, mida rõhus jõuliselt miilitsa taak, oskusi ja vahendeid kuritegudel lahendamiseks nappis. Küll aga leidus joovastavaid jooke, mida saadi legaalsel ja mittelegaalsel teel ning ohtralt pruugiti, kui pehmelt väljenduda. Ehk siis Jõgeva politsei oli tihtipuhku maani purjus nagu Hans von Risbieteri pulma turvavad sõjamehed. Aga asi sai aetud ja süüdlased leitud.
Eks ta olegi mitte niivõrd krimiraamat – politseinikud ei käi luubiga mööda tapatöö paika ringi ega kasuta sherlockholme’ilikult deduktsioonimeetodit – kui toonase ajastu peegeldus. Ning see ongi ehk parem. Häid krimiromaane on maailm täis, kuid Eesti politsei ajalugu valgustavaid raamatuid üksikud. Ootame Võsastelt järgmist teost, sest meie ajalugu vajab, kasvõi ilukirjanduslikult, ülestähendamist.