RAAMATUBLOGI: Viirus, mis hävitab tsivilisatsiooni, kui just...

Robert Ludlum ja Gayle Lynds, „Hadese faktor“, tõlkinud Ülle Jälle, Tänapäev, 408 lk.

Pole vist ime, et aegade suurima vandenõuteoreetiku ja spioonilugude ja põnevike looja Robert Ludlumi raamatuid ilmub tasapisi või isegi üsna jõudsalt ka pärast tema siitilmast lahkumist enam kui kaks kümnendit tagasi. Seega salapära, mis kaunistas ta teoseid, muutus salapäraseks reaalsuseks.

Tegelikult ongi asi üsna segane – Ludlum ise kirjutas 27 romaani, aga tegelikult ei kirjutanud, sest viimased neist lõpetasid teised autorid pärast tema surma, kasutades allesolnud märkmeid ja tekste. Ent samas on raamatuid, millel ilutseb Ludlumi nimi, suisa 61. Ehk siis hulk kirjanikke, mõistagi pärijate loal, lõid uusi teoseid, kasutades neis Ludlumilt pärit tegelasi ning üritades olla võimalikult ludlumilikud.

„Hadese faktor“ ilmus enne Ludlumi surma ja on kirjutatud kahasse Gayle Lyndsi, endise ajakirjanikuga, kes ühel hetkel võttis käsile thrillerid. Wikipedia väitel on Lynds esimene õrnemast soost autor, kelle spiooniromaan – 1996. aastal kirjutatud „Masquerade“ – sai bestselleriks.

Üheskoos Ludlumiga, kellelt tulid ideed, pani Lynds aluse sarjale „Covert.One“, kus peapersoonina tegutseb Kolonelleitnant doktor Jonathan „Jon“ Jackson Smith, kelle karjäär on militaarne ja pehmelt öeldes mitmekesine: sõjaväearst MASH-i üksustes, sõjaväeluure, Lahesõjas lahinguvälja kirurg ja lõpuks USAMRIID-i, USA armee nakkushaiguste meditsiiniuuringute instituudi, teadur.

Ajal, mil Smith, valmistub abielluma viroloog Sophiaga, surevad USA-s müstilisel kombel kolm teineteisest kaugel olevat inimest – kodutu Bostonis, sõjaväelane Californias ja teismeline tüdruk Atlantas – ootamatult ja piinarikkalt tundmatu viiruse põhjustatud surma. Saatuse tahtel hakkab Sophia surmade põhjusi uurima ning jõuab reaalsusele kahetsusväärselt lähedale, nii tuleb temalgi minna. Sellest hetkest algab Smithi ristiretk, kuhu ta kaasab sõbrad – hullu arvutigeeniuse, üksinduses elava endise sõjaväelase, Sophia õe ja veel teisigi – et välja selgitada, kust on pärit tappev viirus ning kes tappis ta kihlatu. Läheb tõsiseks Ludlumlikuks mölluks.

Esiteks on aastal 2000 kirjutatud „Hadese faktor“ äärmiselt ajakohane (meenutame koroonat), kirjeldades äärmiselt tõepäraselt, kuidas on võimalik maailmaga viiruste abil manipuleerida.

Teiseks on romaan piisavalt lihtne lugemine, sest autorid ei loo keerulisi vandenõuteooriaid, vaid lihtsa skeemi, kuidas on võimalik teatud seltskonnal tsivilisatsioon põlvili suruda.

Kolmandaks: aeg-ajalt on kaasaegseid mõõga ja mantli lugusid, eriti Ludlumi või tema kaaskrjutajate sulest, mõnus lugeda, sest möll on katkematu ning võib ette arvata, et head võidavad.

Neljandaks: raamatu lõpus tehakse Smithile pakkumine liituda sõltumatu ja väga salajase agentuuriga Covert-One. Võib eeldada, et Smith võtab pakkumise vastu, sest ses sarjas on ilmunud veel 11 raamatut erinevailt autoreilt, Lyndsi sulest veel kaks.

Viiendaks: ootaks Smithi saagade jätku.