VALEINFO: PALJASTATUD | Suur ülevaade: kogu tõde koroona-kohtuotsustest ja sellega kaasaskäivast valeinfost

Kas vaktsiinipassi küsimine oli lubatav? Kas maskikandmise kohustus seaduslik? Kas tööandjad võisid vallandada töötajaid, kes keeldusid vaktsineerimisest? Ehkki pandeemia on tänaseks läbi, tuleb niinimetatud koroonaotsuseid Eesti kohtutest jätkuvalt kümnete kaupa.

Kuna avalikkusel on järg käest, mida on kohtud üldse otsustanud ja millised otsused jõustunud või hiljem hoopis ümber lükatud, võttis Päevalehe Faktikontroll need ette ja tõi selguse majja.

Kolm aastat tagasi puhkenud pandeemia algusest saadik on Eesti kohtutesse esitatud sõna otseses mõttes sadu kaebuseid, mis sellega seotud piiranguid või muid asjaolusid vaidlustanud. Näiteks ainuüksi Tallinna halduskohtusse on esitatud ligi 230 niinimetatud koroonavaidlust, Tartu halduskohtusse veidi üle 200.

Koroonavaidlused jagunevad suures plaanis kaheks. Ühed on vaidlused, kus on kodanik versus riik ja teemaks erinevad piirangud. Siin on riik siiani kõik lõppenud ehk jõustunud otsusega vaidlused võitnud, pooleli olevatest asjadest on kohtud teinud otsuseid erinevalt.

Teised vaidlused on kodanik versus tööandja ja teemaks töösuhte lõpetamine.

Näiteks Tallinna halduskohtu pressiteenistuse andmetel on esitatud vähemalt 14 kaebust Eesti kaitseväe teenistusest vabastamise käskkirjadele seoses COVID-19ga.

2021. aasta septembris kinnitas kaitseväe juhataja Martin Herem määruse, mille kohaselt pidid kõik kaitseväelased end vaktsineerima. „Ma ei saa käskida kedagi, kes ei taha vaktsineerida, aga need, kes tahavad kaitseväes edasi teenida, peavad seda tegema. Kes ei taha, saavad valida teise eluala,“ ütles Herem tookord Delfile.

Ametist vabastatud väelased läksid kohtusse ning 2022. aasta septembris langetas Tallinna halduskohus otsuse, et kehtestatud vaktsineerimiskohustus ei olnud põhiõiguste piiranguna ei eesmärgipärane, sobilik ega ka mõõdukas. Kohtunik Andreas Paukštys põhjendas toona, et olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid, ei ole selline vaktsineerimise sund õigustatud ning et üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega ka mõõdukad. Kaitsevägi kaebas otsuse edasi järgmisse kohtuastmesse ehk tegemist ei ole jõustunud otsusega.

Tartu halduskohtus domineerivad juhtumid Tartu vanglast. Kinnipeetavad on esitanud erinevate piirangute osas rohkelt kaebusi ja esialgse õiguskaitse taotlusi, need on olnud peamiselt seotud vanglates kohaldatud liikumis- ja suhtlemispiirangutega (näiteks pikaajaliste kokkusaamistega, osakondade lukustamise, jalutamise piiramisega seonduvad kaebused).

Ent kaebuseid on tehtud ka seetõttu, et kinnipeetav nakatus piirangutest hoolimata koroonaviirusega. Ühes erksamas näites kaebas kinnipeetav selle üle, et riik ei ole täitnud oma kohustust kaitsta inimese elu ja tervist, ning ta leidis, et kuna kokkupuuteid kinnipeetavatega kaebajal ei olnud, siis sai teda nakatada ainult vanglaametnik oma hoolimatusest. Tema kaebust ei rahuldatud.

Lahenditest vahest kõige olulisemad ja kõnekamad leidsid aset mullu mais ja tänavu märtsis, sest nende kahe otsusega leidis kohus, et nii vaktsineerimine, maski kandmine kui ka koroonatõendite süsteem on olnud kas õigusvastane või põhiseadusega vastuolus. Kumbki neist ei ole jõustunud, sest vaidlused jätkuvad järgmise taseme kohtutes, ent uurime neid juhtumeid nüüd lähemalt.

Mis otsused praegu kehtivad?

2022. aasta 31. mail rahuldas Tallinna halduskohus 56 isiku kaebused, kes vaidlesid 2021. aastal kehtestatud koroonapiirangute vastu. 99-leheküljelises otsuses selgitas kohtunik Andreas Paukštys, miks olid tema hinnangul valitsuse kehtestatud piirangud õigusvastased.

See tekitas tormi sotsiaalmeedias. Ühest küljest kiitsid juba tuntud pandeemia-kriitikud otsust taevani. Teisest küljest väljendasid oma muret mitmed meditsiinitöötajad ja teadlased, sest otsuses kahtles kohtunik sügavalt nii vaktsiini ohutuses kui ka selle vajalikkuses.

Toona tegi Eesti Päevaleht ülevaate ka viiest suurimast meditsiiniväitest, mille vastu otsuses eksiti.

Halduskohtu otsuse olulisim punkt oli aga see, et piirangute õiguspärasuse peaks üle vaatama riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt kirjeldas kohtunik, kuidas näiteks nii vaktsineerimise tõestuse küsimine kui ka testimine olid vastuolus põhiseadusega, mis ütleb, et inimeste õiguste ja vabaduste piiramine peab olema põhjendatud.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium aga pööras Paukštyse sellekohase seisukoha ringi. Nimelt tegi kolleegium eelmise aasta 31. oktoobril põhjapaneva otsuse: piirangud ei eksinud põhiseaduse vastu.

Esmalt märkis kolleegium, et valitsuse korraldustega kehtestatud piirangud riivasid kahtlemata paljusid põhiõigusi nagu liikumis- ja ettevõtlusvabadus, õigus haridusele, õigus vabalt valida elukutset ja töökohta ning võrdsuspõhiõigus. „Teisalt peab piirangute kehtestamist vaagides arvestama sellega, et põhiseadus paneb riigile kohustuse inimesi kaitsta, nimetades ühe ohuallikana otsesõnu nakkushaigusi. Riigikohus rõhutas, et inimeste elu ja tervise kaitse läbi nakkushaiguste tõrje on kaalukas põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste piiramiseks,“ on kirjas vastavas otsuses.

Varem tehtud halduskohtu otsuse kaebas vabariigi valitsus edasi järgmisse kohtuastmesse ehk ringkonnakohtusse. Viimasest pole veel vastust tulnud ehk 56 isiku esitatud kaebus koroonapandeemia piirangute vastu ei ole veel lõplikku lahendust leidnud. „Seega pole midagi muud ära otsustatud peale selle, et vabariigi valitsuse tegevus on olnud kooskõlas põhiseadusega,“ ütles valitsust esindav vandeadvokaat Ants Nõmper. Kuna kohtuvaidlus ei käinud ainult põhiseaduse punktide üle, siis kaebajate juriidiliste muredega minnakse edasi.

Tänavu 15. märtsil langetas Tallinna halduskohus järgmise kõneainet tekitanud otsuse, kus samuti kohtunik Paukštys leidis, et riigi piirangud, mis nõudsid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendit ning maskide kandmist, olid õigusvastased.

„2023. aasta 15. märtsi otsuses ei käsitleta COVID-19 vastaste meetmete põhiseaduspärasust,“ selgitas kahe kohtuasja erinevust õigusteadlane ja professor Jaan Ginter. „Kaebajad toetusid ka selles kohtuasjas algselt põhiseadusvastasusele, aga halduskohus asus selles kohtuasjas selgelt seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et need meetmed on põhiseaduspärased, siis halduskohus põhiseadusvastasusele toetuvaid argumente ei käsitle.“

Milliste seaduste vastu piirangud kohtuotsuse põhjal eksisid, jääb Ginteri sõnul otsuses lahtiseks. „Halduskohus leiab, et osa vaidlustatud meetmetest nõudis isikute terviseandmete avaldamist ja see võib olla vastuolus Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusega,“ ütles ta ja lisas, et kohus analüüsib otsuses põhjalikult ülejäänud meetmete proportsionaalsust ja leiab, et meetmed riivavad ebaproportsinaalselt isikute õigusi. „Kohtuotsusest ei selgu aga täpselt see, millise seadusega kohus ülejäänud vaidlustatud COVID-19 vastaseid meetmed vastuolus olevaks luges.“

Ants Nõmper ütles Päevalehele, et valitsus kavatseb ka selle otsuse edasi vaidlustada, sest peab otsust ebaõigeks. Seniks kuni ringkonnakohus pole oma hinnangut andnud, ei ole halduskohtu otsus jõus.

Vaktsiini toime ja efektiivsuse kohta

Nii, nagu mullu mais tehtud halduskohtu otsusega, on ka seekord teadlased ja meditsiinitöötajad nördinud, sest selles eiratakse vaktsiini ja viiruse levikuid puudutavaid fakte ning panustatakse nõnda juurde juba suurtele vandenõuteooriatele.

Kohtuotsuses seisis väide, kus kohtunik võttis Krista Fischeri 2021. aasta novembri andmed ning leidis, et vaktsiin hoiab küll ära raske haigestumise eest, kuid see väheneb ajaga, seega polevat pikas perspektiivis vaktsineerimine mõistlik. Oma järelduse kirjeldamiseks tõi ta välja andmed, kuidas aja jooksul läks haigestunute osakaal suuremaks just vaktsineeritute arvelt.

„Esiteks on algusest peale rõhutatud, et vaktsiinide peamine efekt seisneb raske haiguse, see tähendab hospitaliseerimise vältimises,“ ütles kohtuotsuses seisva väite peale matemaatika professor Krista Fischer.

Ficheri sõnul ei saa vaktsiini mõju hindamiseks vaadata vaktsineeritute osakaalu raskelt haigestunute seas, vaid tuleb vaadata raskelt haigestunute osakaalu erineva vaktsiinikaitsega elanikkonna gruppides. „Kui tänaseks on langenud raske haiguse esinemissagedus märgatavalt, siis endiselt on näha, et vaktsineerimata isikute (eriti eakate) seas on haiglaravi vajadus kordades suurem kui vaktsineeritud isikute seas,“ ütles ta.

Teine väide, mis on levinud nii vaktsiinivastases kogukonnas kui ka nüüd teist korda kohtuotsuses, on vaktsiini efektiivsus. Kohtuniku hinnangul on teada fakt, et vaktsiini efektiivsus langeb vaid kuudega, mis tõendavat, et vaktsineerimine pole õigustatud. See omakorda ei õigustavat pandeemia ajal seatud piiranguid, näiteks vaktsineerimistõendi näitamist.

Sellest analüüsist on Fischeri sõnul välja jäetud oluline faktor: erinevad haiguse tüved. „Just kõige raskema kuluga haigust põhjustava deltatüve leviku perioodil oli väga selgelt näha ka vaktsiini efektiivsus nakatumise vältimisel kuni 2021. aasta lõpuni välja,“ kirjeldas Fischer.

„See efekt, tõsi küll, vähenes koos omikrontüve levikuga alates 2022. aastast. Samas jäi püsima vaktsiini efekt raske haiguse, st hospitaliseerimise ennetamisel.“

Kohtunik leidis ka oma otsuses, et „on ilmne“, kuidas vaktsiini toime on lühiajaline ning pikaajalist kaitset see ei paku, ja et inimesel peaks olema vaba valik, kas saab kaitse haiguse põdemisest või vaktsineerimisest, sest riskid olevat mõlemal variandil. „COVID-19 vastu vaktsineerimine annab enamasti väga ühetaolise ja ennustatava kaitse,“ ütles perearst Piret Rospu väite kohta. „Põdemisega (kui inimene ellu jääb) saavutatud immuunsus on varieeruvam, osal inimestest pärast COVID-19 põdemist üldse antikehi ei tekigi. Kõrgeim antikehade tase saavutatakse vaktsineerimise ja põdemise kombinatsiooniga.“

„Arusaamatud otsused“

Nii kohtuotsuse toetajatele kui ka selle kriitikutele on silma jäänud, et neid otsuseid on langetanud üks kohtunik. See ei ole aga midagi tavatut, nii kohtute pressiesindajad kui ka eksperdid nõustusid, et tegemist on täiesti korrapärase praktikaga.

„See, et üheliigilised asjad antakse arutada ühele kohtunikule, on iseenesest mõistetav menetlusökonoomika ja argumentatsiooni homogeensuse seisukohalt,“ hindas olukorda endine kohtunik Rait Maruste, kes eelmist kohtuotsust meedias teravalt kritiseeris. „Oli piinlik lugeda, kuis kohtunik võttis endale vabaduse hakata analüüsima ja hindama meditsiiniteemasid ja kujundama nende põhjalt oma isiklikku nägemust,“ arvas ta nüüd kohtuotsusele tagasi vaadates.

„Kahtlematult on vajalik, et kohtuotsused toetuksid ainult korrektsetele tõenditele,“ leidis õigusteadlane Ginter. „Selle hindamiseks, kas kohus on otsuse tegemisel toetunud kohastele tõenditele, on õigusriigis ette nähtud kohtulahendite vaidlustamine apellatsiooni korras.“