Artur Alliksaare igavene elu malehobusena

Vähemalt üks Alliksaare luuletus päevas hoiab eemal Alzheimeri.

false

Oo, selle maa keel võib! Laulu tuules võib ta taevani üles tõusta ja omale igavikku otsida. Te ei kujuta ettegi, mida kõike eesti keel võib, kõlab Artur Alliksaare vastus Kristjan Jaak Petersoni küsimusele: kas siis selle maa keel... Jah, ta võib! Ta võib olla kombitavalt kombekaks kombineeritud, kontrastselt koloreeritud, plastselt rütmifitseeritud, vastsel astmel elektrifitseeritud. Ja eksaktselt toneeritud. Ja ekstraktselt kokku koketeeritud. Ja võib-olla isegi ioniseeritud. Mine sa tea! Alliksaare luule on võrratu kontsert, mis kestab, selle kuulamiseks peab teritama kõrvu ja peenendama meeli, sest sääraseid kuker-, uper- ja hüperpalle pole eesti keeles visata suutnud ükski enne ega keegi pärast teda. Alliksaar on ürgloitsu logose laps, kelle sõnad leiutas öö. Sest sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö.

Kuigi Alliksaar on mõjutanud tervet plejaadi eesti luuletajaid, ei kirjuta niimoodi nagu Alliksaar mitte keegi teine. Alliksaare tants eesti keelega on eriline, kordumatu ja järeletegematu. Ühele nii pisikesele rahvale nagu eestlased on tema luule kingitus, mida me endale ise soovida, ette kujutada või välja mõelda ei oleks suutnud. See oli jõukohane ainult ühele inimesele terves ilmas, tänavu 15. aprillil saja-aastaseks saavale Artur Alliksaarele, ühele eesti andekamale, isikupärasemale ja mõjukamale luuletajale, kellele oli siinpoolsuses mõistetud kõigest 43 aastat. Neist seitse istus ta Venemaal vangis.