Paljastatud. Siin on Venemaa salajased dokumendid, mis avavad nende plaanid Eestiga

Need plaanid koostati 2021. aasta suvel ja sügisel Venemaa presidendi administratsioonis piiriülese koostöö valitsuses (PKV). Seejuures oli PKV-l vaba voli küsida plaanide koostamiseks otsest sisendit Venemaa kolmelt peamiselt luureasutuselt ehk FSB-lt, SVR-ilt ja GRU-lt ning ka Venemaa kindralstaabilt. PKV on asutus, mille töötajad on Venemaa eri luureasutuste taustaga. Selle eesmärk ei ole sugugi edendada piiriülest koostööd, vaid justnimelt töötada välja plaanid, kuidas Venemaalt lääne poole jäävates naaberriikides hoida või tuua võimule endale sobivad poliitilised jõud, „kaitsta“ vene keele ja haridusega seotud õiguseid, õõnestada lääne- ja NATO-meelsust.

Näiteks Eestit puudutavas põhidokumendis nimetatakse esimese suure eesmärgina „rajada kahepoolsed pragmaatilised suhted, mis põhinevad Venemaa föderatsiooni majanduslikel huvidel, kaasmaalaste olukorral ja vene keele staatusel Eesti vabariigis“.

Kohe järgmisena tuuakse esile tingimuste loomine, et „nõrgendada lääneriikide mõju sõjalis-poliitilises, kaubandus-majanduslikus ja humanitaarsfääris“ ning „töötada vastu venevastaste Eesti poliitiliste jõudude püüetele võltsida ajalugu“.

Ning veel kaks üldist eesmärki puudutavad Eesti vabariigi Venemaa-vastase tegevuse diskrediteerimist postsovetlikus ruumis – eelkõige idapartnerluse programmi raames – ja Venemaa föderatsioonist positiivse kuvandi loomist. Eesmärk on nõrgestada Eestis russofoobseid tundeid ja võimendada euroskepsist.

„Loomulikult peame sellistele plaanidele pöörama tõsist tähelepanu,“ ütles kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Aleksander Toots, kui Eesti Päevaleht näitas talle neid dokumente. „Aga me peame ka aru saama, millisest ajalisest hetkest need pärinevad ja me ei tohi [oma töös] juhinduda ainult dokumentidest, sest need võivad teadlikult eksitada tegelike eesmärkide tõsiselt võetavuse osas,“ lisas ta.

„See tähendab, et me peame hindama tegelikke märke: kas me näeme, et nad viivad selliseid eesmärke ellu. Või on osad nende strateegilised eesmärgid juba muutunud asjaolude tõttu aegunud. Kui me näeme, et neid plaane viiakse ka päriselt ellu, peame tegema kõik, et sellele pidur peale panna.“

Et kaitsta meile dokumendid andnud allikat, ei saa me dokumenti täismahus avaldada, küll aga saame seal seisvat täpselt tsiteerida. Strateegilised eesmärgid on Vladimir Putini kahe aasta taguse ukaasi järgi jaotatud kolme peatükki: esiteks poliitilised, sõjalised, sõjalis-tehnilised ja julgeolekualased eesmärgid; seejärel kaubandus ja majandus ning kolmandaks humanitaarsed ehk ühiskondlikud eesmärgid. Kõik peatükid on omakorda jagatud kolmeks ajaliseks vaheetapiks: lühiajalised (2022. aastaks), keskpikad (2025. aastaks) ja pikaajalised (2030. aastaks) eesmärgid.

Näiteks lühiajaliste poliitiliste eesmärkidena plaanitakse luua Eesti ühiskonnas ning poliitilise ja sõjalise eliidi seas venesõbralikud meeleolud, piirata rahvuslikult meelestatud jõudude mõju ning luua uued avalikud ühendused ja MTÜ-d, mis propageerivad koostööd Venemaaga.

Ehkki strateegiadokument ei kirjuta spetsiifiliselt lahti, kuidas püüavad venelased konkreetseid eesmärke saavutada, siis venesõbralike meeleolude ja poliitiliste mõjugruppide loomise puhul ei tule neid märke kaugelt otsida. Hiljutistel valimistel jäi Ida-Virumaal kandideerinud Moskva-meelse Koos/Vmeste liikumise juhil Aivo Petersonil parlamenti pääsemisest puudu küll umbes 900 häält, ent tema kogutud pea 4000 häält oli Mihhail Stalnuhhini järel piirkonnas teine tulemus. Liikumine tegi kokkuvõttes nii hea tulemuse, et pääses järgmiseks neljaks aastaks riigi toetuse peale.

Seejuures sai Peterson tuge just Venemaalt, sest astus vahetult enne valimisi üles nii okupeeritud Donbassis kui ka Kagu-Ukrainas Mariupolis. Valimispäeval esines ta aga kurikuulsa propagandisti Vladimir Solovjovi telesõus.

Ehkki Peterson viibib praegu riigivastase suhte loomise kahtlustusega vahi all, näitab tema valimistulemus, et sellistel seisukohtadel on teatud piirkondades kandepinda küll. Mäletatavasti teenis üksikkandidaadina Ida-Virumaal kandideerinud Mihhail Stalnuhhin, kes samuti on tuntud venemeelsete väljaütlemiste poolest, Petersonist enamgi hääli ja jäi riigikogust veel napimalt välja. Järgmise aasta sügisel toimuvatel kohalikel valimistel saavad aga praeguse seisu järgi hääle anda ka kodakondsuseta inimesed.

Ühe silmatorkava eesmärgina nimetatakse dokumendis vastutegevust Eesti püüetele „kasvatada Vene regioonides separatistlikke meeleolusid, luua vastavad meeleolud Venemaal elavate soome-ugri rahvaste esindajate seas“.

Keskpikkade eesmärkide seas on aga kujundada Eestis avalikku arvamust nii, et NATO kohalolu ei soovitaks. Samuti on eesmärk „luua Eesti poliitilises, sõjaväe- ja ärieliidis stabiilsed venemeelsed mõjugrupid“.

Ka NATO-vastaste meeleolude kujundamise avastamiseks ei pea kaugele ajalukku vaatama. Näiteks võimendavad Vene propagandakanalid ja suhtlusäpi Telegram venekeelsed grupid hoogsalt kõike, mis puudutab Nursipalu ja Soodla harjutusväljade laiendamist.

Alles eelmisel nädalal avaldas tuntud propagandaportaal Baltija sama tuntud propagandisti Oleg Bessedini aruteluvideo, kus sellesama KOOS liikumise esindajad Julia Smoli, Igor Hopp ja Sandra Sirge räägivad harjutusväljade laiendamisest hirmujutte.

„Õppused hakkavad toimuma nii, et HIMARS-id lendavad Nursipalust Soodlasse ja tagasi. Loodan, et ükski HIMARS ei maandu kuskile valesse kohta, kuid kõik on võimalik,“ ütles Smoli ja lisas: „2023. aasta on, mulle tundub, viimane iseseisvusaasta. Ja mul on väga valus sellepärast.“

„Soodla elanike sõnul hakatakse seal [Soodlas] välja töötama taktikalisi relvi. See tähendab raskemetalle, seal on palju järvi. 60% oma veest saab Ülemiste järv just Soodlast. Kas te saate aru, mida me hakkame jooma? Ja milliseid haigusi hakkame põdema?“ külvab ta juba sõna otseses mõttes paanikat.

Pikaajalisteks (2030. aastaks) eesmärkideks seadis Kreml „taastada Venemaa föderatsiooni ja Eesti vabariigi suhted“, „toetada Eesti-Vene suhteid arendada soovivate poliitikute pealekasvu“, saavutada olukord, kus „venekeelset elanikkonda Eestis ei diskrimineeritaks“, ja toetada venemeelseid mõjugruppe ja suurendada nende efektiivsust.

Üks huvitavamaid – ning vähemalt teatud ulatuses ka kõige rohkem aegunud – peatükke puudutab seda, kuidas Venemaa plaanib Eestit mõjutada majanduse, kaubanduse ja ettevõtjate kaudu. Näiteks oli neil kiire eesmärk kasvatada Venemaa eksporti ja kahepoolset kaubavahetust. Samuti meelitada eelkõige piiriäärsetes regioonides Eesti otseinvesteeringuid just Venemaad huvitavates valdkondades, nagu põlevkivikeemia ja roheenergia.

Dokumentide päritolu ja taustaga hästi kursis olev Euroopa luureametnik lausus, et väga tõenäoliselt ei olnud nende koostajad kursis sellega, et peagi alustatakse sissetungi Ukrainasse. Venekeelne BBC on kirjutanud, et Putini administratsiooni asepresident Dmitri Kozak, kellele piiriülese koostöö valitsus otseselt allub, oli Ukraina sõjale vastu ja kaotas seetõttu Putini soosingu.

Aleksander Toots seda juttu ei usu, öeldes, et senikaua kuni Kozak püsib ametis, pole põhjust mõjuvõimu kaotamist eeldada. „Kozak julgeb Putinile vastanduda. Juhi jaoks võib selline inimene olla ühest küljest ebamugav, ent teisalt on see väga kasulik, sest su kõrval on adekvaatne inimene, kes julgeb välja öelda, kui mingi plaan tegelikult ei tööta.“

Üks dokumendiga kursis olev luureallikas lausus, et tõenäoliselt on sõjast tingitud olukorramuutus sundinud Kremlit ka Balti riike puudutavaid plaane teatud osas ümber vaatama.

Ka Toots lausus, et dokumentide koostajatel ei olnud tõenäoliselt aimu, et elu võtab peatselt täiesti teise pöörde. „Näiteks on neil eesmärk suurendada 2022. aastaks eksporti Eestisse, aga eelmisel suvel otsustas Venemaa ise, et sulgeb veokitele Narva-Jaanilinna silla. Kuidas saad sa kasvatada eksporti, kui sa sulged selle peamise kanali?“

Järgmised kaks punkti näevad ette aga konkreetselt Eesti ettevõtjate kaudu riigi poliitika mõjutamist. „Töö Eesti ärimeestega, et selgitada Venemaa föderatsiooni valmidust avada neile Venemaa turg eeldusel, et Tallinn korrigeerib oma Moskva-poliitikat,“ seisab ühes sellises punktis. Teises aga: püsivate venemeelsete mõjugruppide loomine Eesti majanduslikus eliidis.

„Ettevõtjad on kõige lihtsamini haavatav ja mõjutatav grupp. Kui poliitikul saavad hääled ja võim otsa, ei ole tal enam midagi. Aga nii kaua kui ärimeestel on raha, üritavad nad [poliitikat] enda huvides mõjutada,“ selgitas neid punkte Toots. Ta meenutas, et Venemaa on sama taktikat kasutanud pikalt ja muu hulgas nii Ukrainas kui ka niinimetatud Luhanski ja Donetski rahvavabariikides.

„Strateegilise plaanina on need dokumendid väga nutikad. Kui sa tahad oma vastase üle mängida, siis seo ta endaga: majanduslikult, kaubanduslikult, kultuuriliselt,“ ütles Toots.

Sellegipoolest tõi Toots esile, et plaanis on ka üksjagu fantastikat, mis ei ole kunagi määratud täituma – seda teavad tõenäoliselt ka selle autorid. Ta tõi näiteks nii-öelda militariseerimist ja NATO siinset kohalolu puudutavad eesmärgid. „Militariseerimine on peegel-käitumine. Kui su naaber teisel pool piiri ehitab üles oma sõjaväelist kohalolu, siis on loomulik, et meie teeme sama. Kui Venemaa tõesti tahaks, et Eestis oleks vähem sõjaväelist kohalolu, siis peaks ta lõpetama oma agressiooni ja agressiivsuse.“

Toots lausus ka, et plaanidest õhkub venelastele omast bluffi. „Teades, kuidas Vene režiim töötab, siis ma võin öelda, et nende töötajatel on komme oma ülemustele valetada, sest ülemustele ei meeldi saada ilustamata olukorraülevaateid. Kui sa esitad neile ilustatud lugusid, elad illusioonis. Vene süsteem on lihtsalt blufile üles ehitatud. Need üksikud, kes üritavad edasi anda tegelikku pilti, süüakse süsteemist mentaalselt välja.“

Niinimetatud humanitaarvaldkonnas püstitatud eesmärgid sisaldavad muu hulgas Vene kultuuri propageerimist, Eestis venekeelse hariduse säilitamist (siin paistab, et rong on nüüdseks samuti lahkunud), Vene kultuurilise kohalolu võimendamist, aga ka „andekate vene keelt kõnelevate noorte harimist Venemaa ülikoolides“.

Keskpika eesmärgina nimetatakse Venemaa föderatsioonile soodsa informatsioonilise fooni loomist Eestis, sihitud tööd kultuuriringkondade ja kodanikuühiskonna esindajatega, kes suhtuvad Venemaasse pragmaatiliselt. Pikkade eesmärkidena nimetatakse muu hulgas nii Venemaa meedia ja informatsioonilise mõju tugevdamist Eestis kui ka monumentide säilitamist ning ühist lähenemist ajaloo tõlgendamises.

Ühe teise Euroopa riigi luureallikas kirjeldas Venemaa presidendi administratsiooni kui omamoodi mõttekoda, mis otsustab selliste strateegiadokumentide loomise kõrval ka valeinfo kampaaniate korraldamise üle.

„[Niinimetatud] „Balti paberid“ ei ole niivõrd neis riikides mõjuvõimu saavutamiseks, vaid pigem ohjeldamisplaan, mille eesmärk on hoida ära Venemaa mõju edasine kahanemine,“ lausus see allikas, kelle sõnul usub üksnes väike osa Vene poliitilist juhtkonda, et Balti riigid saab „tuua tagasi“.

„Venemaa plaanid, kuidas hankida Eesti, Läti ja Leedu üle mõjuvõimu, meenutavad mulle, miks nende riikide NATO liikmeks saamine oli nii hea mõte,“ ütles USA endine asevälisminister Daniel Fried, kelle vastutusalas olid Euroopa- ja Euraasia-teemad. „Kui Balti riigid ei kuuluks NATO-sse, oleks Venemaa neisse praeguseks juba sisse tunginud. NATO liikmete puhul ei jää Venemaal Baltimaades aga muud üle, kui tegeleda odava poliitilise intrigeerimisega.“

Kuigi suures osas on Kremli mõjutusplaanid Lätis ja Leedus sarnased sellega, mida idanaaber soovib teha Eestis, siis mõningaid erisusi ikkagi on. Nii Läti kui ka Leedu puhul tuuakse eraldi esile plaan „takistada neisse riikidesse NATO baaside loomine“. Läti puhul on kirjas vene keele riigikeeleks tegemine ja mõjutustegevus regionaalsete formaatide kaudu, näiteks Läänemeremaade nõukogus. Samuti nägi plaan ette luua 2025. aastaks Lätisse Venemaa välisesinduse juurde kool, mis „aitaks tugevdada vene keele, kultuuri, kirjanduse ja hariduse positsiooni“.

Leedu plaan on Eesti ja Lätiga võrreldes rohkem sõjaline. Muu hulgas nähakse selles ette Leedusse keskmaa õhutõrje ja/või raketikaitsesüsteemi viimise takistamist ning NATO üksuste kohalolu ja vastavate õppuste ulatuse vähendamist. Eraldi on nimetatud vajadus piirata Leedu tegevust Venemaa opositsiooni toetamisel.

Leedu riiklik julgeolekuteenistus VSD lausus kirjalikus kommentaaris, et õhukaitseteema on venelastele oluline eelkõige seetõttu, et neil säiliks võimalus ennast sõjaähvardusel kehtestada. Nad tõid esile, et Ukrainas peetav sõda on juba Kaliningradi piirkonda sõjaliselt nõrgendanud. „Iga muutus sõjalises tasakaalus on ülisuure tähtsusega. Kreml hindab, et kui Leedus asuvad õhu- ja/või raketitõrjesüsteemid, kahaneb Venemaa sõjaline üleolek piirkonnas märkimisväärselt ja sellega koos vähenevad ka võimalused mõjutada Leedu otsuseid sõjalise jõu survel.“

„Venemaa algatatud sõda on küll vähendanud Venemaa võimalusi korraldada Lätis mõjuoperatsioone, ent Venemaa eesmärk on endiselt suurendada oma mõju välismaal, Lätis ja Balti riikides. Nende praegused eesmärgid on lõhestada Läti ühiskonda nii palju kui võimalik, võimendada inimese ja riigivõimude vahel pingeid ja rahulolematust ning tekitada lääneriikides vastandumist, mis takistaks lääne ühist otsustusvõimet,“ kommenteeris Läti põhiseaduse kaitse büroo ehk nende välis- ja vastuluureteenistus SAB.