Aivar Alavere sõnul teab ta südamest, et pole mitte midagi valesti teinud.
FOTO: Vallo Kruuser| Delfi Meedia
Kõigi nende tööaastate jooksul on Alaverel olnud üks juhtum, millele järgnes pooleaastane traumajärgse stressi sündroom. Seda oskas ta diagnoosida alles tagantjärele.
25-aastane Alavere töötas Keila politseijaoskonnas ja üks Keila haiglas sanitarina töötanud 22-aastane naine tuli pärast lõunat politseisse teatama, et tema 1,2-aastane laps on kadunud. See oli 1996. aasta septembris. Naine süüdistas oma eksämma, kes ei sallivat teda ja ilmselt varastas lapse. „Meie, noored ullikesed, seal teisel pool lauda vaatasime, kuidas kena tüdruk volksutas silmi, ja uskusime teda pimesi. Otsisime ämma majapidamise ja midagi veel läbi, last kusagil ei olnud ja olime tupikseisus. Ja siis oli üks õpetlik moment Keila jaoskonna juhi toonase kohusetäitja Aimi Kändmaa poolt. Minu jaoks on ta legendaarne inimene ja õpetaja suure algustähega. Aimil olid lapsed, meil noortel kuttidel enamikul polnud ja Aimi ütles meile kl 17–18 paiku: poisid, ta kogu aeg süüdistab oma eksämma ja sugulasi, aga ei ole kordagi öelnud, et tooge mu laps tagasi. Iga ema ütleks seda esimese asjana, mitte ei raiskaks aega süüdistuste peale,“ meenutab Alavere.