RAAMATUBLOGI: Lahe, lõbus ja õhuline kulgemine kriminaalsetel ameerika mägedel, pidades dialooge oravaga

Bob Mortimer, „Mandariinimõistatus“, tõlkinud Greete Kõrvits, Tänapäev, 280 lk.

Britid võtavad tuntud koomiku Bob Mortimeri esimese krimiromaani kätte ilmselt veidi teise tundega kui muu maailm – et vaatame, mida kuulsus kirjutab. Eks ta oleks meil üsna sama, kui näiteks Peeter Oja krimkaga maha saaks – tõesti oleks äge ja põnev.

Kuulsus kirjutab küll, täiesti korraliku krimiloo, kus kõik tarvilikud detailid paigas, ent samas ka piisavalt lahedat äraspidisust, mis lugeja muigama paneb. Näiteks kuidas kirja panna peategelase sisemonolooge, kus ta asjade üle arutleb ja plaane seab? Miks mitte dialoogidena, kus teine osapool on orav, kes vajalikul hetkel alati vastu juhtub tulema? Absurd jah, ent kui omistada peas keerlevad küsimused oravale ja anda neile vastused, siis miks mitte.

Peategelane on Gary, madalaima järgu töötaja ühest advokaadibüroost, sest pole suutnud ära teha juristieksamit. Ehk siis täiesti tavaline halli karva tüüp meie seast, ent küllaltki optimistlik ja vähesel määral ka ettevõtlik.

Ühel kummalisel päeval kutsub tuttav eradetektiiv Gary pindile õllele, kuid peab ootamatult lahkuma, sokutades, nagu hiljem selgub, Gary taskusse mälupulga. Peagi leitakse detektiiv surnuna. Ent see on pärast, praegu ehk pubis kohtub Gary tumedajuukselise kaunitariga, kel on jalas Doc Martensid ja tukk kliiniliselt sirgelt pügatud, saab temaga meeldivalt jutule ent neiugi kaob, jättes lauale raamatu „Mandariinimõistatus“.

Ühesõnaga, Garyl tekivad probleemid, mida ta üritab lahendada, pidades dialoogi oravaga. Gary satub kuritegevuse ja intriigide maailma, milleks ta valmis pole ja võetakse pihtide vahele, mistap saab selgeks, et mälupulka tuleb kaitsta ja uurida, mida see endas peidab. Õnneks on abiks naaber, 60+ vana daam, kelle koera käib Gary aeg-ajalt jalutamas, saades vastutasuks pühapäeviti hüva lõunasööki ning vajaduse korral hüva nõu. Ja mõistagi tuleb too femme fatale tüüpi mandariinineiu üles otsida – mine tea, äkki näkkab temaga.

Võiks öelda, et „Mandariinimõistatus“ on mõnus, lõbus ja õhuline kulgemine ameerika mägedel, kus käänakuid on palju ja kunagi ei tea, millises suunas lugu edasi sõidab. Mortimer on lukku lisanud absurdi, lõhkunud krimiromaani tavapärase ülesehituse, toob sisse lahedaid tegelasi ja veidraid lahedaid detaile, kuid lõppkokkuvõttes on see täiesti krimka.