RAAMATUBLOGI: Q-rühma järjekordne saaga... Taas käestpandamatu
Jussi Adler-Olsen, „Naatriumkloriid“, tõlkinud Krõõt Kaljusto Munck, Pegasus, 402 lk.
Mida aeg edasi, seda paremaks Jussi Adler-Olseni raamatud lähevad. Üheksas Q-rühma saaga „Naatriumkloriid“ oli üsna käestpandamatu, nagu ka eelmised. Aga ikkagi... See seni viimane teos tundub üsna täiuslik kogu oma ebatäiuses, sest kujutada ette sarimõrvarit Taanis, kes saadab oma ohvreid teise ilma sel moel... Ent see on ju meelelahutus, millel ei peagi tegeliku eluga olema mingit pistmist, kui ainult see, et ebaeetilised ja küüned enda poole inimesed võiksid olla ettevaatlikud, sest ebareaalsus võib ühel hetkel saada reaalsuseks.
Keeruline on öelda, kas Q-rühma sarja peaks alustama algusest või võib ka poolelt teelt lugema hakata, sest pole seda teist varianti kogenud. Küll aga on just tegelased need, kes sarja säravaks muudavad ning mõistlik oleks neile nullpunktist alates kaasa elada, sest siis on selged kõik käänded ja pöörded ning muutumine ajas. Ehk kuidas sai vastuoluline ja kehva iseloomuga, ent kohati ka mõistlik ja humoorikas uurija Carl Mørk läbi susserduste luua minevikukuritegudega tegeleva Q-rühma, kuidas liitusid nutikas, särtsakas, äraarvamatu, impulsiivne ja kõike välja tuhniv osakonna sekretär Rose, kaamelifilosoofiat harrastav moslem Assad kes saabub tont teab kust, palvetab aeg-ajalt ja valmistab tööruumides lambahautist, ent on samas erakordne uurija, Gordon, kes nagu ei jagaks üldse asja, aga siiski veidi jagab...
Teinekord juhtub nii, et olevik kohtub minevikuga ja siis on Q-rühmal tööd. Enesetapu teeb naine, kelle poeg hukkus autoremonditöökoja plahvatuses. Mørk oli toona uurimisega seotud, kuid asi lõpetati, kuigi näis kahtlane. Ja elus on ikka nii, et kui tuhnima hakkad, leiad nii mõndagi. Selgub, et tapatöid, mis näisid kui õnnetused või suitsiidid, on olnud enamgi. Ajapikku joonistub välja muster, miks just sel kuupäeval üks või teine – kõik väärinuks vanglakaristust, aga mitte surma – teise ilma saadeti.
Paraku pole asjad nii sirgjoonelised ühti – Q-rühm teeb head tööd, kuid Mørki kohale kuhjuvad pilved, teda seostatakse ammuse kuritööga, mistap tekib reaalne oht vanglasse sattuda. Kaaslased jäävad mõistagi Mørki kõrvale, kogu kamp kaob, kuid jätkab sarimõrvari jahti. Luigeja muide teab, kes mõrtsuk on ning millised näevad välja tema plaanid ja motiivid. Ehk siis kaks sirget kulgevad ristumise suunal.
„Naatriumkloriidi“ sündmused toimuvad vähem kui kuu jooksul – kui mitte arvestada tagasivaateid – ning peatükid kulgevad tegelaste silme läbi. Nagu öeldud, on raamatus palju käändeid ja pöördeid, kuid kõik näikse loogiline. Autor on kohati halastamatu, kohati halastav, aga ikkagi... Loo löövad särama tegelased. Mørk, Assad, Rose, Gordon...
Ja see lõpp... Muidugi jõuab Q-rühm mõrtsukani, aga millal? Ent sealt edasi... „Carl Mørk. Kell on kakskümmendüks seitseteist. Te olete arreteeritud.“
Finaal saabub Q-rühma kümnendas raamatus. Mis jäävat viimaseks. Kui nii, siis on kurb ja krimkafännide suhtes kuritegelik, sest saaga võiks jätkuda ja jätkuda. Ainult juhul, kui Adler-Olsen midagi veelgi paremat välja ei mõtle (mis näikse üsna võimatu, aga mine tea...), saab ta andeks.
