RAAMATUBLOGI: Tegelikult puruneb kolp, põhimõtteliselt kinnine vedeliku ja tarretise anum, kuuma leegi käes tihti ise...

Simon Beckett, „Luudesse kirjutatud“, tõlkinud Ülle Jälle, Eesti Raamat, 348 lk.

Tihtipuhku üritatakse krimiloo õhkkond maalida võimalikult süngeks ehk paika, kus mõrvad peaksidki justkui toimuma. Simon Beckett viib kohtuantropoloog David Hunteri saaga teises raamatus lugeja sinna, kust edasi polegi justkui minna ehk Šotimaale, Välis-Hebriidide kaugele Runa saarele. Tuulisel, tormisel ja süngel maalapil elab 200 inimest, kes võõraid omaks ei võta ja on kapseldunud raskesti mõistetavasse kultuuriruumi.

Hunter on just saabumas eelmiselt mõrvajuurdluselt koju kaaslase juurde, kellega loodab oma traagilist elu – tema abikaasa ja tütar lahkusid siitilmast – taas kokku lappida, ent saatus tahab teisiti. Halbade asjaolude kokkulangemise tõttu jääb Hunteri kodutee aga katki ning ta peab tõttama Runa saarele, et uurida, kas üks naisterahvas põles laibaks isesüttimise teel või ta tapeti.

Olgu siinkohal ette hoiatatud, et kohtuantropoloogi tööd kirjeldatakse raamatus äärmiselt detailselt ning kellele see vastu ei hakka, saab haritumaks.

- - -

Brody näitas taskulambiga koljule valgust. See oli nägu alaspidi, tuhas veidi ühele poolele kaldu, kunagi siledal kuklal haigutas auk.

„Arvate, et ta lõi ise pea ära?“

Sekkusin enne, kui asi veel tulisemaks kisub. „Tegelikult puruneb kolp sellise kuuma leegi käes tihti ise. See on ju põhimõtteliselt kinnine vedeliku ja tarretise anum, nii et kui seda kuumutada, toimib see nagu survepott. Gaas hakkab kogunema, kuni viimaks plahvatab.“

- - -

Hunteril ei jää kahtlustki – saarel on toimunud mõrv. Ainult et mõrvarühm ei saa appi tulla, sest algab torm, mis saare muust maailmast ära lõikab ning kõik läheb üha hullemaks, mitte paremaks. Õnneks või kahjuks on Hunteril kaaslasteks kaks mandrilt saabunud politseinikku, kellest üks rüüpab liialt viskit ja teine verinoor ning erilist tolku neist pole. Seega tuleb Hunteril endal tõeni jõuda ja seejuures ka ellu jääda, sest tuld on saarel kõikjal.

„Luudesse kirjutatud“ on täiesti korralik lugemine, kuid kogenud krimkafänni autor alt ei vea. Kui saab täiesti selgeks, kes on mõrvar, vaadake lehekülgi, mis veel lugemata jäänud. Mäletate Agatha Christiet? Tema jättis lõpplahenduseks kümmekond lehekülge, teinekord vähemgi. Nii siingi.