Lähetuse Eestis lõpetanud ja Kiievisse naasnud diplomaadi jaoks oli kõige närvesöövam aeg vahetult enne mullust 24. veebruari. Venemaa agressiooni algus täitis ta aga sihikindlusega seista oma kodumaa vabaduse eest.
Sel ja eelmisel aastal Marjana Betsa jaanipäeva ilmselgetel põhjustel tähistada ei saanud. Eelmistel aastatel on see päev temas aga väga sooja tunde tekitanud. „Loodus, perede kokkutulemine, suvilad, meri, sõbrad, pidustused,“ loetles suursaadik, mis on teda Eesti vast suurima püha puhul võlunud. See üllatas teda, et just jaanid, mitte näiteks jõulud või lihavõtted, paistsid eestlaste suurima pidupäevana.
Betsa teenistus Eestis kestis viis aastat. Sellega ei saanud ta kõige kauem teeninud suursaadikuks. Seda staatust kandva Poola suursaadiku Grzegorz Kozłowski puudumise tõttu täitis ta siiski ka diplomaatilise korpuse vanema ülesandeid siis, kui tänavu võidupüha eel avati Viljandis vabadussõja mälestussammas.
„Kuni meie võiduni ei saa ma pühi tähistada,“ nentis ta. Ajakirjaniku pärimise peale mõtles ta veidi, ent ei osanud pakkuda, mis võiks olla Ukrainas jaanipäevaga kõige enam sarnanev traditsioon. „Aga pärast võitu tuleb meie võidupüha, meie „jaanipäev“ Kiievis, Sevastopolis, Donetskis ja igal pool mujal.“
Kirglik diplomaat
Suursaadik on pärast Venemaa lauspealetungi kohtunud Eesti Päevalehega kokku neli korda. Kõik siia lähetatud suursaadikud on vilunud eneseväljendusega, aga Betsa esitab ka kohustuslikke teemasid veendumuse ja kirega. Ta leiab viisi anda edasi enda riigile tähtsaid tõdemusi nii, et need jäävad kõlama.
