Korra aastas võib Janssoni raamatu kindlasti kätte, sest sealt võib alati leida põneva ja hästi lahtikirjutatud, mitmete inimlike kõrvalliinidega tumeda loo. Kusjuures ajaga on Jansson läinud aina paremaks. Mõistagi, sest kogemust tuleb üha juurde. „Naine pingil“ on juba 19. Wrenni stoori 24-st.

Mõnikord mõtled, et pole just õiglane, kui kirjanikul sedavõrd palju mõjuvõimu ning ta saab teha oma tegelastega mida iganes. Ehk siis Janssoni raamatus olla küll ei tahaks ega sooviks seda vaenlaselegi mitte. Üsna kõigil läheb kehvasti, ent eelkõige kriminaalinspektor Jesper Ekil.

Jesper ei saa niigi oma eluga hakkama – tal on viis last erinevate naistega. Jamadega hakkama saanud, ent mõistuse enam-vähem pähe võtnud vanem poeg elab isa juures. Raha on vähe, õieti polegi teist. Jesperi eelmine suur armastus tapeti. Kui ta on hea politseinik ning üritab killukesegi helget taevast pea kohale leida ning leiabki – naine pingil, veetlev punapea, kes on loodud selleks, et temasse armuda. Jesper armubki, silmapilkselt, ning siis tuleb mängu (mitte appi) saatus, mis kaks hella hinge kokku viib.

Julia elu ei ole ilus, vaid kahepalgeline. Ühest otsast teeb ta hingelähedast sotsiaaltööd, teisest otsas on vägivaldses suhtes, millest jõuga, kuid mitte tagajärgedeta, vabaneb.

Ja nüüd... Muinasjutus leiaks kaks kaunist hinge teinetest, saaks palju lapsi ja elaks õnnelikult kuni surmani, kuid Jansson pole muinasjutuvestja. Maailma õnnelikem mees, Jesper, tõttab ühel hilisõhtul kutse peale Julia juurde, hing hõiskamas, kuid leiab elu armastuse mõrvatuna. Taas. Asjad ei saaks justkui hullemaks minna, aga lähevad – Jesperit süüdistatakse Julia mõrvas ning suletakse trellide taha. Kas nüüd on piir käes? Sugugi mitte – kuna Gotlandi politseinikud on Jesperiga tihedalt seotud, kutsutakse uurimisrühm mandrilt ning juhuse tahtel saab selle juhuks mees, kelle puhul on kaks võimalust – kas tal pole südant või on see vales kohas.

Aga ses täiesti tumepimedas loos on õrn valguskiir – Maria Wren ja tema kolleegid, kes ei usu, et Jesper on mõrvar.