FAKTIKONTROLL | Ministrid ei saa omavoliliselt automaksu täiendavalt tõsta

Eesti Autoomanike Liidu juhatuse liige Priit Tammeraid väidab ekslikult, et pärast automaksu seaduse võimalikku jõustumist olevat ministril võimalik selle määrasid omavoliliselt tõsta. Selleks polevat vaja avalikku debatti, koalitsiooni konsensust ega riigikogu otsust. Tegelikult oleks selline olukord põhiseadusevastane.

Parandatud 11.08.2023. Toimetus vaatas laekunud tagasiside põhjal faktikontrolli uuesti üle ja otsustas muuta hinnangu esialgse „vale“ pealt „eksitavaks“. Rahandusministrile võib jääda võimalus muuta määrusega automaksu suurust, ent seda vaid juhul, kui riigikogus vastu võetavasse seadusse jäetakse vastava maksumäära vahemik. Minister ei saa omavoliliselt määrata suuremat maksu kui seadusse pandav maksimaalne maksumäär.

Mida väidetakse?

„Kõigile neile teadmiseks, kes vaatasid kergendusega automaksu plaanitavaid määrasid ja tundsid, et ehk 30€ kuus ikka leiab, need määrad on tagasihoidlik tervitus. Kui maks seadusena on kehtestatud, siis edasi määrab tariifid rahandusminister oma määrusega – nende muutmiseks ei ole vaja avalikku debatti, koalitsiooni konsensust või riigikogu otsust,“ kirjutas Tammeraid 22. juulil Facebookis.

„Grupp ministeeriumi ametnikke saab vahetada tabelis numbrid ja rahandusminister allkirjastab need ära ja väljastab uue määrusena. 30 lõppu lisatud 0 ei ole number,“ jätkas ta.

„Maksukorralduse seaduse kohaselt on rahandusministril õigus anda määrusi maksuseaduste alusel ja nende täitmiseks kehtestatud korras. Ehk kui seadusega pannakse paika maksukogumise põhimõtted, siis maksumäärad jäetakse ministri määruse reguleerida. Näiteks sätestab maamaksuseadus küll maamaksu põhimõttelise raamistiku, kuid maamaksu arvutamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega,“ ütles Tammeraid Faktikontrollile.

„Ka liikluskindlustuse seaduse kohaselt kehtestab automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse määrad valdkonna eest vastutav minister määrusega. Rahandusministri määruse, millega need määrad kehtestati, leiab siit. Samuti võib meenutada segadust riigimetsa raiemahtudega – ka need kehtestab keskkonnaminister oma määrusega,“ ütles Tammeraid.

„Seega on ministri määrus õigusakt, millega muudetakse ajas ülevaatamist nõudvaid parameetreid. Automaks pole selles osas erand. Ka automaksu ümarlaual rahandusministeeriumis öeldi välja tõsiasi, et peale maksu kehtestamist hakkab see „oma elu elama“ ja muutub koos ajaga,“ lisas ta.

Tammeraidi postitust on Facebookis näinud pea 100 000 kasutajat ja seda on jagatud vähemalt 2400 korda.

Kuidas on tegelikult?

Tammeraidi väide ei vasta tõele, sest tema kirjeldatud olukord oleks põhiseadusevastane.

Esiteks sätestab põhiseadus, et „riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus“.

„Sellega luuakse seadusereservatsiooni klausel, et maksude kehtestamine on üksnes parlamendi pädevuses. Samuti välistatakse sellega otsuse tegemise õiguse andmine valitsusele või ministritele,“ selgitas rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Maret Mets.

„Tulenevalt demokraatliku õigusriigi põhimõttest peab kõik ühiskondlikult olulised õigusküsimused otsustama riigikogu, kuna rahvas on andnud riigikogu liikmetele valimistel vastava õiguse. Samuti tagab menetlus riigikogus vastava küsimuse avaliku debati,“ ütles Tartu ülikooli riigiõiguse lektor Paloma Krõõt Tupay.

Seega kinnitab põhiseadus, et riiklikud maksud peab määrama seadusandja ning riiklikke makse saab kehtestada ainult spetsiaalse maksuseadusega.

Küll aga võivad Metsa sõnul valitsus ja ministrid anda määrusega maksuseadusi täpsustavaid eeskirju, ent sellised määrused võivad olla üksnes selgitava ja abistava iseloomuga. Määrusega ei tohi seaduses sätestatud maksukohustust suurendada ega maksusoodustusi kitsendada.

Seadusandja peab maksukorralduse seaduse järgi kehtestama seadusega muuhulgas maksumäära. Riigikohus on pidanud ka võimalikuks kehtestada tulenevalt maksu omapärast seadusega maksu alam- ja ülemmäär, jättes valitsusele võimalus sätestada konkreetne maksumäär.

Riigikohtu sõnul kehtib põhimõte, et maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult seadusest.

„Seetõttu ei saa pidada õiguspäraseks olukorda, kus maksud hakkaksid „oma elu elama“ väljaspool seadusandja kehtestatud parameetreid. Selget ja ettearvatavat maksukorda nõuab ka põhiseadusega kaitstud õigusselguse põhimõte,“ selgitas Tupay.

Riigikohus on ka öelnud, et „õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha“.

Tupay lisas, et maksumäära suuruse alused peavad seetõttu olema kehtestatud seaduse tasandil. Seadusandja võib halduskorralduse lihtsustamiseks anda ministrile õiguse panna paika maksumäära lõpliku suuruse. Seda vaid ette antud raamistikus.

Seega ei saa lähtuda sellest, et automaksu aluste ja ka selle suuruse olulises ulatuses muutmine ministri määrusega oleks kooskõlas põhiseadusega. Ministri määrusega kehtestatud maksumäärad peavad alati tuginema seadusele, millest oleks võimalik maksumäärade suurust ja nende muutumist ajas teatud kindlusega ette näha.

Otsus: eksitav. Ühelgi ministril ei ole õigust omavoliliselt maksumäärasid seaduseväliselt muuta, sest see oleks põhiseadusevastane. Maksude kehtestamine ja muutmine on üksnes parlamendi pädevuses.