RAAMATUBLOGI: Mida kõike ma ei annaks, kui saaksin olla seitsmekümme viiene...
Belinda Bauer, „Minek“, tõlkinud Raivo Hool, Eesti Raamat, 348 lk.
Krimiraamatud, kus kuritöid lahendavad igivanad mehed-naised ehk lihtsamat öeldes penskarid, on igati lahedad. Ju need on mõeldud vanemale lugejaskonnale või neile, kes sinnapoole teel, et elu ei lõpegi seitsmekümneselt. Ega lõpegi, saati tänapäeval, kui sealtmaalt algab kolmas-neljas noorus.
No kes ei tahaks olla nüüd või tulevikus saja-aastane, kes hüppas välja ja kadus? Või kuritegusid lahendav hooldekodu elanik? Või Miss Marple – temagi polnud teises nooruses – kes näitab politseile, kuidas on vaja asju ajada.
Lisaväärtusena pakuvad eakate krimkad – kindlasti neist maakeeles viimati ilmunud „Minek“ – vanadele äratundmist ja noorematele pilku tulevikku. Vaim võib olla küll ärgas, aga keha liigub oma rada. Kes on vastavas eas, saab aru, kuivõrd tõene on ütlus, et kui hommikul ärgates midagi ei valuta, olen ma surnud.
Lihtne pensionär Felix Pink on juba üle kümne aasta olnud lesk. Vabast ajast, mida tal on rohkesti, käib ta minekukaaslaseks – ta kuulub organisatsiooni, mille liikmed käivad vabasurma valinud ravimatult haigete juures toeks, aitavad asju korraldada ja osutavad hingeabi ning kõrvaldavad igasugused märgid enesetapust, et surnu lähedasi ei saaks selle surmaga kuidagi seostada.
Kõik sujub kuni päevani, mil Felix, kaaslaseks ses töös uustulnuk, neidis muide, jõuavad kohale, täidavad ülesande, kuid kohe selgub, et teise ilma on saadetud vale inimene – õige patsiendi, vähihaige Kapteni poeg.
Mõistagi ei saa Felix hingerahu enne, kui selgitab välja tõe. Selleks on tal vaja tungida tema jaoks tavapäratusse maailma ja luua suhted Kapteniga, kes süüdistab teda poja tapmises, kusjuures õigustatult.
„Minek“ on tõsiselt hea raamat neile, kes naudivad loo rahulikku penskarlikku kulgu, milles on siiski ka äkilisemaid epidoode ning kaks puänti, millest teine pisara – pigem rõõmust kui kurvastusest – silmanurka toob.
Ja viimaks... Miks mitte heita pilk oma tulevikku, kui saab peategelase kombel ohata: „Mida kõike ma ei annaks, kui saaksin olla seitsmekümme viiene.“
