RAAMATUBLOGI: Oli aeg kotilukk avada... Laip nägi välja nagu Bruce Willise vanaema
Adam Kay, „Tsenseerimata“, tõlkinud Krista Kallis, Tänapäev, 304 lk.
Kui Adam Kayd kirjeldada, siis on ta meditsiini, ent pisut ka vikerkaarevärvilisuse Jeremy Clarkson – too legendaar-skandaalne Top Geari saatejuht, kes kirjutab autondusest lahedaid ja humoorikaid kolumneid ning raamatuid. Või siiski... Kay ei ole nii räige, vaid jääb umbes Clarksoni ja Top Geari intellektuaali James May vahepeale.
Kayst ei saanud eskulaapi, kuigi ta perearstist isa seda kogu soovis, olles valmis pojale jätma kõik oma patsiendid. Ent järeltulija ei soovinud olla rakkes sedavõrd, et käia kodus vaid magamas. Tohter temast sai, kuid sünnitusosakonnas ja sedagi vaid kümneks aastaks. Siis algas kirjanduslik karjäär, või õigemini mitte siis, vaid pärast mitut head aastat ponnistusi. Aga hea, et algas, sest... Nojah, need, kelle järeltulijaid Kay siia ilma aitas tuua on ehk teist meelt, kuid olgem globaalsemad.
Siinkirjutaja pole lugenud Kay eelmisi raamatuid „Oh sa püha(de) vahetus!“ ja „See teeb haiget“, kuid see puudujääk tuleb ilmselt likvideerida, sest „Tsenseerimata“ oli tõesti mõnus ja humoorikas juhtumite kogumik justkui puuviljakompott. Raamatus on nii arstindusest, eluvõitlusest, geindusest ja üleüldse olemisest sessinases maailmas.
Kay teab, kuidas lugejaid köita ja alustab paigast, kuhu omal jalal üksikud sisenevad ning neistki harvad vabal tahtel, kuid lõüuks jõuavad paljud. Ehk siis lahkamisruum, kus tudengid pidid inimese anatoomiast aimu saama. „Siis oli aeg kotilukk avada. Esmalt nägu: vahakarva, kollakas, peaaegu – kui mitte päriselt – ebainimlik. Otsekohe pillas ragbifänn Thor, et laip näeb välja nagu Bruce Willise vanaema, ja kõik me teised naersime, püüeldes meeleheitlikult mingigi emotsionaalse vabanemise poole. Seejärel tuli nähtavale ebatavaliselt karvane rindkere. Edasi tuli kõht, kortsus, nagu oleks siseelundid vaakumpakendisse pandud, Kui tõmbelukk avanes allapoole, ahhetasime kõik. Sel mehel oli absoluutselt tohutu peenis.“
Clarkson, muide, oleks peenise kohta teinud ilmselt ebakohase kommentaari, lõi mõte pähe. Samas... Ega Kaygi suurt alla jäänud.
„„Kas see kasvab ka pärast surma?“ turtsatas üks kolleegidest. Riista suuruse ümber tiirlevad meessoo kinnisideed paisuvad laibaga silmitsi olles märkimisväärselt. Igatahes polnud genitaalid tol päeval fookuses – meie anatoomia lektor teatas, et keskendume kopsudele.“
Kes esimestest lehekülgedest leiab, et raamat on äge ega ületa tema tundlikkust, saab lahedaid emotsioone, piisavalt ebapoliitkorrektsust ning vääramatu vajaduse ette võtta ka Kay eelmised raamatud, kui ta pole seda juba teinud.
