Lugupeetud külalised!

Viis kuud tagasi, kui olin viimati siin teie ees, valitses kevademeeleolu ning tulevikku vaadates rääkisin ma sellest, millised ülesanded teie ees seisavad. Rääkisin julgeolekust, majandusest, elukallidusest, haridusest, looduse kaitsmisest.

Need ülesanded pole kadunud ega vähem pakilised. Eesti riik peab olema piisavalt kaasaegne, et nendega hakkama saada. Ometi on meeleolu tänaseks muutunud ning küllap küsivad paljud, kui töövõimelisena läheb Eesti parlament sügisele vastu. Teie esimene ülesanne ongi näidata, et parlament on töövõimeline.

Möödunud viis kuud on sundinud mõtlema meie riigikorraldusele tervikuna. Kas vundament kannab? See küsimus on meie riigiehitust saatnud põhiseaduse valmimisest saati – mitte kõhkluse ega ebakindluse märgina, vaid meeldetuletusena, et edasiminekuks vajame töötavat riiki.

Põhiseaduse loomisel peeti ägedaid vaidlusi selle üle, kui palju võimu peaks olema presidendil. Täna võime vast siiski öelda, et Eestile sobib tasakaalustava rolliga president. See tasakaalustamine puudutab esijoones parlamendi ja valitsuse suhteid.

Milliseks on tänapäevases demokraatias kujunenud riigikogu ja valitsuse vahekord Eestis? Põhiseaduse Assamblees eksperdina tegutsenud Jüri Kaljuvee väitis mõned aastad tagasi, et võimuka presidendi asemel sai Eesti võimumaia valitsuse. Tema sõnul on valitsus oma võimu Eestis pidevalt laiendanud ning muutunud poliitikat määravaks koguks.