ARVUSTUS | „Giselle“. Kas armastusest pole mitte alati puudus?

Algne „Giselle“ kujutab kaht erinevat naisepilti, mis esindavad väga jäiku soorolle. Tänapäeval tekitab see võõristust.

Kust me „Giselle’i“ teame? Teos oli populaarne 19. sajandil ja on seetõttu siiani tuntud. Ballett tuli lavale 1841. aastal, 42 aastat pärast Prantsuse revolutsiooni, mis oli toonud sealsesse teatrisse (ja muusikasse) suuri muutusi. Ooper, avalikud kontserdid ja ballett said ka tavalisele inimesele kättesaadavaks ja nende sisu ei püüdnud pälvida üksnes monarhia ja ühiskonna koorekihi heakskiitu, pakkuda neile meelelahutust. Kadusid lavateosed, mis rääkisid Olümpose mäe jumalatest ja jumalannadest, ja nende asemele tulid lavastused tavalistest inimestest, kes olid tegelikes asupaikades, ajaloolistest sündmustest, sealhulgas üleloomulikest nähtustest, mis jõudsid kiiresti kasvava keskklassi südamesse. Eks olid need ka selle sihiga loodud. Südamesse ei poe aga võõras, vaid omane.

Võtan balleti tegevustiku võimalikult napilt kokku. Ballett räägib kauni, noore, rõivatööstustehase rändtöölise, endise talutüdruku Giselle’i ja maskeeritud aadliku Albrechti tragikoomilisest armastusloost. Albrechti tõelise identiteedi paljastab aga tema rivaal Hilarion, kelle süda kuulub samuti Giselle’ile. Tüdruk läheb hulluks ja sureb südamevalusse. Pärast tema surma elustavad ta hinge kättemaksuhimulised vilid (ka samovilad või samodivad, naisvaim slaavi mütoloogias). Vilid on selliste vallaliste naiste kummitused, kelle nende armastajad on reetnud ja kes on seejärel surnud. Öösiti tantsivad nad mehi kurnatussurma (romantilistes ballettides populaarne teema). Vilide kuninganna Myrtha on võtnud ühes õdedega sihikule Giselle’i hauale leinama tulnud Albrechti, kuid Giselle’i suur armastus vabastab ta vaimude haardest. Tänu Albrechti vabastamisele ei muutu Giselle viliks ja sureb rahus.