RAAMATUBLOGI: Võimas ja võrratu kohturomaan sarimõrvariga peaosas

Steve Cavanagh, „Kolmteist“, tõlkinud Kaja Riikoja, Eesti Raamat, 364 lk.

Nagu ikka, teeb inimene vigu. Steve Cavanagh’ esimene maakeeli ilmunud teos, seitse aastat tagasi ilmunud „Kaitse“ jäi kuidagi tähelepanuta, mis oli viga, nagu selgub, kui tema „Kolmteist“ on ahmides läbi loetud. Kauplustest on „Kaitse“ kadunud ehk päästab raamatukogu.

Kohturomaane meil ja mitte ainult meil, vaid üleüldse, ülemäära palju ei ilmu, kuigi need on enamasti ääretult lahedad ja põnevad. Ju on siin oma osa John Grishamil, kelle iga kohtusaali saaga on justkui pärl, millest paremat pole võimalik luua. Üht-teist on siiski kirjutatud ja need on head, igati üle keskmise isegi siis, kuid Grishamini ei küündi. Ja nüüd tuleb Steve Cavanagh...

Heakene küll, Cavanagh pole Grisham ega ka midagi enamat, kuid ta loob korraliku kohtusaaga jõulise täiendusega, mis on küll ebareaalne, aga seevastu äärmiselt põnev ja loosse sobiv, et moodustustuks üks tervik.

Kõik algab rahulikult. Advokaat Eddye Flynn, kes on noorusaegadel käinud läbi paksust ja vedelast ning tunneb kõiki trikke taskuvarguseni välja, aitab üht neidu, keda kamp enesekeskseid ja end alfaisastena kujutavaid politseinikke üritab trellide taha saata. Paraku pole neil Flynni vastu võimalustki, kuigi mõlemad mängivad reeglitevastaselt – lihtsalt üks on sel alal parem, kuid saab endale rajud vastased, kes kimbutavad (kui pehmelt väljenduda) teda loo lõpuni.

Aga siis... Ameerikas on algamas sajandi kohtuprotsess – maailma kuumim filmistaar on astumas kohtu ette, süüdistanuna abikaasa (temagi on filmidiiva) ja turvamehe mõrvas. Staari kaitsma asunud superadvokaat, kes rehitseb raha kokku rehaga, palub Flynni appi, et too kohtuprotsessil politseinikud ümber sõrme keeraks. Ja siis juhtub midagi ootamatut ning superadvokaat teeb putket, sest rahalaev sattus karile ning Flynn jääb vastakuti halastamatu superprokuröriga, kes pole kaotanud ainsatki protsessi, sest ei mängi alati kõige puhtamat mängu. Ehk siis kokku lähevad proff ja asjaarmastaja, kui nii võib nimetada. Või siiski mitte... Sest Flynnil on (elu)kogemus nii-öelda teiselt tasandilt ehk neilt, keda ta vangi mõistmisest päästab. Just Flynni manipulatsioonid lisavas raamatule hiilguse.

Kui nüüd siia panna punkt ehk tõdeda, et „Kolmteist“ on kohturomaan, kus igati õigluse eest seisev, kuid samas sulitempe tegev advokaat peab lahingut inimhinge ja eetikat mittemillekski pidava prokuröri vastu, oleks igati piisav hinnata raamatut viie tärniga, aga see on kõigest pool stoorit.

Ühendriikides tegutseb psühhopaadist sarimõrvar, kes on võtnud eesmärgiks... Ja selle eesmärgi täitmiseks on tal vaja imbuda ses protsessid vandekohtunike sekka. Ehk siis täiesti teine lugu ühes suures loos, kahtlemata ülepakutud ja ebareaalne, aga seevastu ülimalt põnev. Kelle vastu Flynni ja tema kaaslaste mäng õigupoolest käib? Kas selleks, et vabastada kahtlusalune süüdistusest või maailm suurest kurjast?

Tõesti, käestpandamatu raamat, kus iga peatükk ja lehekülg nõuab edasilugemist. Jah, on selgelt mõistetav, et reaalses elus midagi sarnast toimuda ei saa, ent kas kõik need lapsepõlves loetud põnevad muinasjutud ei olnud samaväärsed?