RAAMATUBLOGI: Kui mälestused käärivad ja tõde kerkib pinnale

Malin Stehn, „Palju õnne“, tõlkinud Ruth Laidmets, Eesti Raamat, 336 lk.

Kui üks rootslane juba kirjutamise ära õpib, siis kirjutab ta ühel ajahetkel valmis ka krimka. Heakene küll, iga Rootsi passiga kirjaoskaja ehk ei jõua krimiromaanini, aga võib võtta lahjat mürki, et iga kaasaegne kirjanik kirjanik kindlasti. Sest miks mitte avardada piire ning teha end tuntuks ka maailmas. Malin Stehni lasteraamatud pole siiamaile jõudnud, küll aga „Palju õnne“ on juba teine maakeelde tõlgitud krimka.

Tuleb tunnistada, et Malini esimene roimaromaan „Head uut aastat“ jäi lugemata. Lihtsalt sattus pahempoolsesse kuhja, kuhu kogunevad aastas ca 250 krimkast need, mida füüsiliselt lihtsalt ei jõua ette võtta Aga eks ta ole rohkem kulli-kirja mäng, sest ei me ette tea... Nüüd tuleks „Head uut aastat“ ilmselt lugemata raamatute kuhjast üle otsida.

Ei saa öelda, et „Palju õnne“ oleks midagi erilist, ent see oli kaasahaarav. Tekkis mingi fluidum, haakumine raamatusse.

Stehn kasutab stampi ehk kaasaegse psühhothrilleri ülesehitust – tegelased räägivad oma lugu nüüd ja enne, antud juhul kaheksa aastat tagasi, kui kaks napsitanud (kui pehmelt väljenduda) omavahel läbipõimunud sõpra satuvad autoavariisse. Üks neist satub ratastooli, teine oli juht.

Nüüd abiellub ratastooli sattunud mehe õde terveksjäänuga. Kõik võiks ju olla parimas korras, aga mõistagi ei ole. Kõik mälestused hakkavad ühtäkki käärima ja tõde pinnale kerkima.

Lugejale tilgutatakse möödunust nukras sündmuses osalejate ja kõrvalseisjate kaudu teavet jupikaupa, kuid piisavalt, et pinget üleval hoida – kõik ei tundu olevat nii lihtne, nagu toona paistis.

Ja siis see praegune. Ratastooli sattunud Erick võib olla äraarvamatu ja tema ema, kes oma lemmiklapse õnnetust üdini läbi elas ning hingetraumat senini veiniga leevendada üritab, on veelgi äraarvamatum. Ning mida meenutab Ericku isa Mats, kes olukorda ei talunud ning naisest lahutas? Ja Emily, kaunis pruut ja Ericku õde?

On selge, et ühel hetkel toimub miskit veelgi hullemat, sest pinge kerkib kaugelt üle keemistemperatuuri. Aga mis juhtub ja kellega?

Nagu öeldud, „Palju õnne“ pole neelatav, vaid mõnuga rüübatav psühhokrimiromaan ja kui viimane lehekülg vastu tuleb, pole mingit kahetsust kulutatud ajast.