ARVUSTUS | Eesti Laulul valitses valdavalt ilmetu keskpärasus. Üks lugu väärib aga tiitlit

Eesti Laulu kui telesaate kohta kehtib ETV-s aina süvenev tendents: mõõdutundetu oma naba imetlemine. Jupiterile ei peaks olema lubatud sama mis härgadele (erakanalitele).

Kuivõrd Eesti Laul on meie esinduslikem popmuusika lauluvõistlus, siis võtan selle hindamise orientiiriks tsitaadi meie ühest esinduslikumast kirjandusteosest, A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimesest köitest: „Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks ei kiriku kantslist maha kuulutada ega paplisse lüüa – muidugi teavad ja oskavad seda kõik.“

Sellest kategoorilisest imperatiivist lähtudes jäi tänavune võistlus üsna lahjaks ja tühjaks. Valdava osa laulude puhul jäi pigem mulje, nagu oleksid need tehtud vastu tahtmist, sunnitööna. Domineerisid kriiskamine, kaeblemine ja tõmblemine – õõnsalt võlts pateetika.