JUHTKIRI | Tallinna liikluse trahvimasin tuleb seisma panna

Kes märgata ei taha, peab tõesti tunda saama? Tallinna valitud suund linnas üldiselt kiirust piirata on teostusviisilt julm ja trotsi tekitav.

Tallinn piirab hulgal tänavatel ja teedel piirkiirust 40 km/h ning üha enamatel väiksematel ka 30 km/h peale. Suurtel magistraalidel säilivad praegused piirkiirused, eelkõige siis 50 km/h (võimalusest sõita 70 km/h hakkab kahjuks minevik saama). Kiiruse vähendamise põhjenduseks tuuakse sujuvam liiklusvoog ja kergliiklejate turvalisus.

Võib hinnata erinevalt, kas nii on leitud just parim tasakaalupunkt. Näiteks õhtul laial ja tühjal Liivalaia tänaval sunnitult aeglaselt kulgev sõitja ei pruugi värske piirangu põhjust mõista. Tipptunni ajal on tema kiirus aga niikuinii märksa väiksem. Kuid iga autokoolis käinu teab, kuivõrd suurem on väiksemate kiiruste puhul ootamatult teele sattunud jalakäija šanss ellu ja terveks jääda. Nii et vaagimiskohti on.

EESTI PÄEVALEHE SEISUKOHT | Liikluse turvaliseks muutmiseks on eriti tähtis autojuhte kaasata. Esimene vahend olgu teavitus, mitte karistus.

Ent kui juba kord on otsus kiirust piirata langetatud, ei saa seda niiviisi ellu viia! Liikluskorralduse muudatus on tõsine asi. Tuttaval marsruudil töölt koju veerev autojuht ei pruugi pärast isegi mäletada, kuidas kohale jõudis – niivõrd automaatselt käib kõik. Sellest, et kuhugi on ilmunud uus liiklusmärk, tuleb puust ja punaselt ehk praegusel juhul siis erekollaselt märku anda: tahvlis „liikluskorralduse muudatus“ poleks midagi uut.

Selle asemel on valitud teine, alandav tee. Politsei jõustab uusi piirkiirusi aktiivselt mobiilsete kiiruskaamerate abil. Ja et võimalikult palju patustajaid püüda, võetakse kaamerate eest hoiatavad märgid ka maha.

Ehk siis – selmet juhtida liiklejate tähelepanu uutele oludele (ja seega kiirust kohe vähemaks saada), valitakse esimeseks meenutusvahendiks karistamine. Et küll tagumiku kaudu kohale jõuab.

Tehniliselt on selleks õigus. Autojuht peabki nägema kõike, mis tema ümber on, ega tohi eksida. Aga politsei ja linn võiksid mõnelt käitumispsühholoogilt küsida, mis tundeid tekitab karistada saamine muidu korralikus liiklejas, kes vaikselt tehtud muudatust kogemata tähele ei pane.

Kui liiklust tahetakse turvalisemaks muuta, tuleb seda teha ennekõike koostöö ja teavitusega. Trahvid olgu peamiselt liiklushuligaanidele. Ja üldse ei peaks tänapäevast avalikku ruumi juhtima süüstavate jõuvõtetega.