RAAMATUBLOGI | Oskar Lutsu „Tagahoovis“ 90. Kas miskit on aastatega muutunud?
Oskar Luts, „Tagahoovis“, Tänapäev, 270 lk.
Riiulid on täis raamatuid, mida ihkaks teist, kolmandat või neljandat korda lugeda, aga või sa saad, kui uusi teoseid tulvab peale. Ent kui ilmub kordustrükk, siis oleks see justkui vastne või mis?
No kuidas sa jätad lugemata Oskar LuTsu surematu teose „Tagahoovis“? Kohe tuleb lisaks loetule meelde film ja teatrietendus ja tegelased ja... Ühesõnaga nostalgia. Ent kuidas on tagahoovi piiluda nüüd, kui Eesti pind ja õhk on taas vabad ja Euroopas ja vaat, et viie rikkama riigi hulgas, kui uskuda kunagisi valimislubadusi?
Kurb ja kahetsusväärne, aga 90 aastaga – „Tagahoovis“ ilmus emakordselt 1933 – pole just palju muutunud, vaid mõisted ja viinamargid, aga teine Eesti oli, on ja jääb. Ning samavõrd oli osa toonastest uhuu-usku, kes pidas tohtreid soolapuhujateks ja soolapuhujaid tohtriteks ning, nagu öeldakse: lollidelt tulebki raha ära võtta, kusjuures võeti siis ja võetakse nüüd.
Ühest küljest pälvivad tagahoovi elanikud kaastunnet, eelkõige sümpaatsed tegelased, kes on põhjusel või teisel eluga pahuksisse läinud. Ent samas... Mida nad teevad, et end jalule upitada? Tõsist tööd igatahes mitte. Kasvõi peategelane, kahe lapsega leskproua Tatjana Nikolajevna... Õmbleb sellele ja teisele, annab tuba üürile ja vireleb. Kusjuures äsja meenutati Eesti meedias kunagist Balti manufaktuuri, kus naistele maksti väga kõrget palka. Aga ei, lepime vaesuse ja tagahooviga.
Raamatule punkti pannes pugesid pähe kõiksugu mõtted ja voilaa! Andrus Kivirähk on needsamad mõtted suurepärases järelsõnas täpselt kirja pannud.
* Kui viimaks aastad möödusid ja esimene joovastus iseseisva riigi üle kadus ning asendus kaine pilguga, siis suutsime märgata jälle seda, et tagahoovid pole ka uues vabariigis mitte kuhugi kadunud, nagu pole kadunud ka sealsed asukad: see räämas karvaste ja suleliste kogukond, kelle elu Luts paberile on püüdnud. Kõik tuleb nii tuttav ette! On töötus ja on joomarlus, on vaesus ja on harimatus. On sallimatus endast erineva, endast parema vastu, on kadedus, on ahnus ja kõik teised surmapatud. On suur ja võimas lollus, mis tihti mõjub ülimalt koomiliselt. Ja on kehva inimese meeleheitlik püüd parema ja ilusama elu poole, tihti lootusetu, kuid vahel harva siiski ka edukas.
* „Tagahoovis“ on otsekui raamat vene emigrantide elust Eestis. Ja nende suhtumine on karm ning mõneti tänapäevane. „Tuleb aeg, mil nad jälle peavad tunnustama oma endisi peremehi! Tuleb! Ja siis olen mina esimene, kes kisub maha nende sini-must-valge lipu, rebib selle puruks, sõtkub jalge alla...“
Ning lõpetuseks... Võtke see tagahoovi seltskond – nii venelased kui eestlased – ning mõelge, kas nad tulnuks 1940. aastal punalippudega tänavale, nõudes Eesti astumist Nõukogude Liidu külluslikku rüppe, kus kõrguvad pudrumäed ja voolavad viinajõed ning inimese eest, tahab ta tööd teha või mitte, kantakse igavest hoolt? Eks nad tulidki. Ent kas tuleksid ka nüüd?
