RAAMATUBLOGI: Meie elu, meie minevik... Kõikjal valitsevad surm ja hukatus. Kuid toimuv jätab mind külmaks. Mu tunded on surnud
Kuno Ööpik ja Jüri Ööpik, „Sõgedus ja karistus“, Ühinenud Ajakirjad, 376 lk.
Taaskord üks suurepärane romaan, mis tuleks köita Eesti ajaloomälestistesse, kui see projekt kunagi teoks saaks... Et hakkaks romaanide kaupa ja kaudu tulema ning saaksimegi kokku Eestimaa mineviku. Jah, raamatuid tuleks palju, aga miks mitte? Meie ajalugu ongi pikk, lohisev ja värvikas.
Jüri Öpik on kirja pannud isa Kuno dokumentaaljutustuse käsikirja ja rindepäeviku ning saanud kokku ühe eestlase elusaatuse tõepärase kirjelduse. Just nii me elasime, olime ja surime ses segases maailmas.
Lugu algab 1937. aastal, kui puruvaene teismeline noormees läheb tekimadruseks, et koguda merekooli tarbeks raha. Paraku voolab teenistus, nagu noortel ikka, näppude vahelt sadamakõrtside ja kerglaste neidude kassasse. Paraku oli juba toona nii, et meie laevaomanik (loe: ärimees) pitsitas töölisi, et ise jõukamaks saaks ning sestap tuli kolida välismaale ehk Inglise laevale. Ei ole kaheksa kümnendiga muutunud suurt midagi.
Kõik see laevaelu ja möll maal, kui sinna satuti, annab aimu toonasest ajast, kuid eelkõige meremeeste elust. Eks igaüks mõelgu tagasi, kui oli 17 ja asetagu end peategelase riietesse.
---
Kalender messruumi seinal viitab kevadele, ent külm põhjatuul rõhub peale klui jäine müür. Terav jahedus puurib otse seljaüdisse. Heino tunneb, kuidas aluspesu märja paberina selja külge kleepub ja jääkülmaks pantseriks muutub, kui ta vaid hetkeks seisatab. Oleks tarvis paksemat sviitrit, veesaapaid ja õlikuube südvestriga. Oleks vaja nii üht kui teist, aga temal on aluspesu ja õhukese kampsuni peal vaid õhuke pintsakuräbal, jalas katkised kotad ja peas narmendav läkiläki.
---
Ajaloomälestuste kohalt on ehk need peategelase meremeheaastad olulisemad, ometi läheb raamat põnevaks siis, kui Ahto ehk Kuno Ööpik maale naaseb, vaese mehe naiivsusest „punaseks“ hakkab ning maailm pöörama pannakse. Eks me või arutada ja arvate, palju leidus Eestis tõelisi ideelisi revolutsionääre, kes riigi Moskvale maha müüsid. Eks neid leidus, aga enamus olid kaasajooksikud ning lõpuks pidid pettuma kõik, kel ei õnnestunud punarežiim üle kavaldada, soe koht leida ja seal peesitades ellu jääda.
Ja siis algab sõda. Raamat on pikitud filosoofiliste arutelude, dialoogide ja mõtisklustega, mis annavad sellele sügavuse ja lisavad kamaluga väärtust.
---
Ajalugu näitab, et kurjus kordub sõjast sõtta. Ja lõppu sel iial ei tule. Pikk rahu ja mõnus elu iseenesest kutsuvad esile sõgedust ja see omakorda äratab inihingedes deemonid. Probleem polegi täna üksikutes kurjades inimestes, vaid inimmassides, kes liiguvad kurjuse hiidlaines, kes ehk ühekaupa võivad olla normaalsed ristiinimesed, aga lase nad kokku...
Jah, sõgedus on kurjuse allikas!
Sõgeduses on süüdi omakorda harimatus, kriitikameele täielik puudumine. Lõbujanu ja kõhuorjus, mis ei luba inimestel tõsisemalt mõelda, põhjustab samuti sõgedus. Leitakse, et on palju lihtsam, kui mõtlemise teeb inimese eest ära Führer või Stalin.
---
Ja siis tulevad Velikije Luki kaevikud ja võimsaim raamatukolmandik, mida saaks õrnalt võrrelda Remarque’i „Läänerindel muutusteta“ või Juhan Peeglis samaväärse teosega „Ma langesin esimesel sõjasuvel“.
---
Kõikjal valitsevad surm ja hukatus. Peaks olema masendav?
Kuid toimuv jätab mind külmaks. Mu tunded on surnud. Kõik tundub igapäevane, nagu oleks see nii olnud juba ammusest ajast ja alati, nagu ei võikski teisiti olla. Ma olen automaat, liigun ringi laibakuhjade vahel ja seon haavatuid. Teen seda nürimeelselt, aetuna üksnes inertsist. Ei tea, milleks mulle sedagi? Ma ei adu teiste vastu enam mingisugust kaastunnet. Ei vala pisaraid tuhandete langenud kaasmaalaste pärast. Minu sidumisel pole suurt mõtet, aitan vaid mõne õnnetu piinu pikendada ja punaväel säästa kahuriliha järgmiseks korraks.
---
Karm? Jah. Aga selline oli meie elu.
