ARVUSTUS | „Vankumatu“ laud oli pisut liiga rikkalik, kuid parem olgu liiga palju kui liiga vähe

Astra Irene Susi muusikateatri „Vankumatu“ proovis EMTA ruumides teha midagi pompoosset ja pöörast.

Kevadel 2019, aasta enne „Vankumatu“ lavastaja Astra Irene Susi lavakooli 31. lennu näitlejaõpingute katseid, oli ta juba õppimas heliloomingut ja kompositsiooni samas ülikoolis. Seal omakorda tõi tema ülikoolikaaslane Martin Kirsiste („Vankumatu“ dramaturgiline tugi koos Heneliis Nottoniga) Sakala tänava koolimajas välja apokalüptilise epideemiakatastroofi maailma paigutuva lavastuse „Dekameron“ (NB! aasta enne koroonat). Lavastuses, mis miksis eri meediume, rõhus rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule, astus ühe näitlejana üles toona teatrikunstis veel täiesti tundmatu nimi – Astra Irene Susi. Noore näitlejannahakatise ilmne lavaline X-faktor torkas kohe silma!

Nüüd, viis aastat ja kaks kõrgharidust (helilooja ja näitleja) hiljem, on Susi selles majas tagasi, enda debüütlavastuse etendusi andmas ja eri stiile (muusika, liikumine, sõna, kunstiinstallatsioonid, rännak/ekskursioon ja visuaalsed mängud valguse abiga) auteur’ilikus vaimus kokku segamas. Seda tuntava taotlusega, et sünniks midagi omapärast ja uut kõigi nende stiilide harmooniast (või kakofooniast?). Ühtlasi on Eestis sündinud uus teatribeebi – Astra Irene Susi muusikateater!