FAKTIKONTROLL | Kas tuulikud tapavad ja neid tohib rajada rannikust vaid 140 kilomeetri kaugusele? Ei, see on täielik vale
(5)Sotsiaalmeedias levib tegelikult juba 2021. aastast pärinev artikkel pealkirjaga „Arstid ja teadusuuringud kinnitavad: tuulikud tapavad“. Artikkel on täis valeinfot, segaseid viiteid ja meelevaldseid järeldusi.
Artikkel algab väitega: „Tipptasemel teadusuuringud näitavad, et tuuleveskite lähedal elamine on tervisele ohtlik. Tuulikute läheduses töötavatel arstidel on rohkem patsiente. Nendel inimestel soovitatakse mujale kolida.“
Artiklis väidetakse, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kuulutanud, et tuuleturbiinide müra on tõsine terviserisk ja et „Saksamaa professor Breitbart James Delingpole“ on teema oma südameasjaks võtnud ning ütleb, et tuuleturbiinid võivad südamele liiga teha.
Artikkel viitab ka nimetule Norra Bergeni ülikooli professori teadusartiklile, mis puudutavat kohalikele elanikele makstavaid kompensatsioone, aga ka tuuleparkide asukohta. „See, mis Eestis toimub, on kogu Euroopa Liidus erakordne,“ sest „tuulepargid, mis on inimestele lähemal kui 140 km, ei ole Euroopa Liidus enam aktsepteeritud“. Norra teadlase artiklit refereerides lisatakse, et väljaspool Eestit hüvitatakse kahju „kogukondadele märkimisväärse summa andmisega“ või „kompenseeritakse see parkide osanikeks määramisega“. Võrdluseks leitakse, et „Eesti paraku müüs oma mereala väga odavalt“ ja „Eestis saavad inimesed [kompensatsiooniks] rattaraja või lasteaia mänguväljaku. Jee!“.
Veel väidetakse, et Pärnumaa Jaagupi sadam on „aastateks blokeeritud, et peatada kalurite vastuseis“. Kirjutatakse, et sadama süvendamise plaan on peatatud valla juhtkonna poolt ja et „inimestel ei lubata maad, merd ja metsa müüa“. Sama teema all tutvustatakse Helcomi, ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni koostatud kaarte, nagu need oleks seotud tuulepargi planeeringuga: „Eestis on kaitse all olevad hülged ning kalad planeeringute kaardilt välja jäetud. Nende kaartide koostajaks on firma, mis on Saaremaa tuulepargi osanikuks ning nad on vastutavad ka Rail Balticu eest.“
Tuuleturbiinide mõju tervisele
Artiklis väidetakse, et WHO on kuulutanud tuuleturbiinide müra tõsiseks tervise riskiks. See on vale. WHO ei ole koostanud eraldi raportit tuuleturbiinide mõjust tervisele. Küll on WHO koostanud juhendi, mis käsitleb keskkonnamüra mõju ja selle soovitavaid piirmäärasid. Juhendis nimetatakse tuuleturbiine potentsiaalsete keskkonnamüra allikatena, mille müra peaks jääma alla 45 detsibelli.
Artiklis on välja toodud, et Amsterdami arstid saatsid Hollandi valitsusele „hädaolukorra kirja“, mille Hollandi Rahva- ja Keskkonnatervise Instituut (RIVM) olla võtnud teadmiseks. Päevalehe Faktikontrolli toimetusel ei õnnestunud leida allikat, mis kinnitaks, et selline kiri on Hollandi valitsusele saadetud. Ka RIVM ei ole avaldanud ametlikku seisukohta, mis kinnitaks kirja või reageeringut sellele. Küll aga on RIVM aastate jooksul monitoorinud uuringuid, mis käsitlevad tuuleparkide potentsiaalset mõju inimese tervisele.
2020. aasta RIVM-i raportis tuuakse välja, et seosed tuuleparkide ja unehäirete vahel on võimalikud, kuid uuringute vähesuse tõttu on otsene seos siiski ebaselge. Tõendid unehäirete võimalikkusest on valdavalt saadud inimeste isiklikest hinnangutest, mitte objektiivsetest unenäitajatest. Adekvaatsete kliiniliste tulemuste saamiseks oleks vaja teha veel uuringuid, mis käsitleksid subjektiivseid ja objektiivseid unenäitajaid koos.
Artiklis nimetatakse „Saksamaa professor Breitbart James Delingpole’i“, kes olevat öelnud, et „tuuleturbiinid võivad südamele liiga teha“. Esiteks sellist inimest ei eksisteeri. Tõenäoliselt on refereeritud Briti ajakirjanikku James Delingpole’i, kes on muuhulgas kolumnist kaheldava väärtusega USA-põhises meediaväljaandes Breitbart News.
Mis puudutab südame-veresoonkonna haiguste ja tuuleparkide seost, siis eelmainitud RIVM-i raportis koondatakse ka uuringud, mis käsitlevad tuuleparkide mõju teistele tervisenäitajatele nagu näiteks südame-veresoonkond. Raportis kirjutatakse, et alates 2017. aastast tehtud uuringutest ei ole leitud olulist seost tuuleparkide ja südame-veresoonkonna haiguste (nagu isheemiatõbi, insult, kõrgvererõhutõbi), diabeedi, rasvumise, madala sünnikaalu ning vähi vahel.
Tuulepargid ja kogukond
Märkimisväärne osa tapja-tuulikute artikli argumentidest toetuvad „Norra tipp-professori“ 2020. aastal kirjutatud „kuulsale“ artiklile, viidates nagu kirjutaks teadlane, et „mitte kuskil Euroopa Liidus ei ole tuuleparke planeeritud sel moel nagu praegu Eestis“. Veelgi enam väidab tapja-tuulikute artikkel, et Norra teadlase uuring võrdles kõiki suuri tuuleparke ning „see, mis praegu Eestis toimub, on kogu Euroopa Liidus erakordne“.
Viidatud artikkel on tõesti kirjutatud Bergeni ülikooli professori poolt. Artikli autor Ignacio Herrera Anchustegui uurimisvaldkond on küll seotud kliima, energia ja keskkonnaga, aga seda nende teemade õiguslikest aspektidest, sest Anchustegui on õigusteaduste professor. Seega ka viidatud artikkel ei vaatle tuuleparkide mõju keskkonna või inimese tervisele. Anchustegui artikkel käsitleb hoopis sotsiaalset mõju ning võimalusi ja piiranguid, mis puudutab kohalikke elanikke, kes tuuleparkide läheduses elavad. Artiklis räägitakse küll erinevatest kompensatsioonimehhanismidest, mida kohalikele pakutakse ja mis võivad olla nii rahalised kui sotsiaalsed, aga ka näiteks „mitte-minu-tagahoovi“ mentaliteedist, mille all peetakse silmas seda, et inimesed võivad küll põhimõtteliselt rohelisema energia poolt olla, aga nad ei soovi, et vastavad arendused nende koduõuele tehtaks.
Artikkel annab hea ülevaate sellest, miks kogukonnad võivad olla tuuleparkide vastu ning millised majanduslikud või sotsiaalsed meetmed aitaksid kohalikel elanikel tuuleparkide arendamisest kasu lõigata ja hoopis arendamist toetada. Samas nimetada artiklit kuulsaks või mõjukaks on meelevaldne, sest tegu ei ole üheski publikatsioonis avaldatud artikliga, ega ole seega ka läbinud eelretsenseeringuid. Artikkel on üleval SSRN keskkonnas, mis koondab sotsiaalteaduste publitseerimata artikleid.
Norra teadlase artiklis ei vaadelda eraldi Eestit, mis tähendab, et seal pole ka antud hinnangut Eesti kompensatsioonimehhanismidele. Väide, et tuulepargid, mis on inimestele lähemal kui 140 km, ei ole enam Euroopa Liidus aktsepteeritud, on vale. 2020. aastal oli Euroopas tuuleparkide keskmine kaugus kaldast 23,3 km, mingisugust normi sellele, kui kaugel meretuulepark võiks kaldast olla, seatud ei ole. On selliseid, mis on planeeritud kaldast lähemale ja selliseid, mis kaugemale.
Liivi tuulepargi arendus
Et tapja-tuulikute artiklis pööratakse tähelepanu Häädemeeste valla Jaagupi sadamale, eeldab Päevalehe Faktikontroll, et artiklis nähakse probleeme Liivi meretuulepargi arendamise ümber, sest see on Jaagupi sadamale lähim planeeritav tuulepark. Kuna tapja-tuulikute artikkel on aastast 2021, on vahepeal muutunud ka Häädemeeste vallavalitsus ning artiklis nimetatud vallajuht enam Häädemeeste valda ei valitse.
Päevalehe faktikontrolli toimetus rääkis nüüdse Häädemeeste abivallavanema Siim Suursillaga, kelle pädevusalasse kuuluvad ka valda puudutavad loodus- ja maakorraldusalased küsimused. Suursild selgitas, et Jaagupi sadamaga seonduvad probleemid on pika ajalooga ja tulenevad loodusest, millega sadamahaldaja võitlema peab. „Selle piirkonna sadamad on tavaliselt ehitatud jõgede või ojade suubumiskohtadesse, nii ka Jaagupi. Liikuvad liivad uhuvad sadama umbe ja Jaagupis läbivoolu praktiliselt ei ole. Kui keegi viitsib sealt läbi käia, on näha, et see on täiesti kokku kuivanud,“ selgitas Suursild tausta.
Suursild naeris küsimuse peale, kas sadam on müüdud Eesti Energiale, nagu väidetud artiklis. „See on ikka hull jutt küll. Esiteks on viimaste aastate jooksul käinud sadam arendajalt arendajale, sest sadam ei ole lihtsalt tasuv ja see sadam on ikkagi tilluke sadam ja mõeldud väga väikestele alustele. Enefit Green, kes Liivi meretuulepargi arengut planeerib, ei ole kordagi väljendanud, et Jaagupi sadam peaks saama teenindussadamaks. Need laevad, mis tuuleparke teenindavad, on ikka suured ja nii väikesed sadamad nagu on seal, ei vasta vajadustele. Kui tuulepark tuleb, saab teenindussadam olla Pärnus või Salacgrivas“.
Helcomi kaardid, mida artiklis tutvustatakse, on koostatud 2020. aastal ning on mõeldud kasutamiseks, et tuvastada Läänemere piirkondi, millel on kõrge ökoloogiline väärtus. Kusjuures ettepanek Liivi lahe meretuulepargi ehitamise looduskeskkonna mõjude hindamiseks tehti alles 2020. aastal. Enefit Green kirjutab, et hetkel ongi tuulepargi arendus keskkonnamõjude hindamise faasis ning hindamist viib läbi Skepast&Puhkim OÜ.
OTSUS: VALE. WHO ega ka laialdased teadusuuringud ei ole andnud hinnangut, et tuuleturbiinid oleksid tõsine terviserisk.
