RAAMATUBLOGI: Lumetorm keset südasuve

Ragnar Jonasson, „Lumetorm“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 234 lk.

Kuidagi jahutav on kes niivõrd-kuivõrd palavat suve võtta ette raamat pealkirjaga „Lumetorm“. Aga eks Islandil olegi peamiselt lund ja tormi, vähemalt krimkades, sest nii saab luua kaamosliku õhkkonna. Eks sa proovi sünget tausta manada keset suve, kui sooja on suisa pluss 15 (sealmail on juuli keskmine temperatuur 10-13 kraadi) ja rahvas käib ringi T-särkides. Ei mingit kaamost...

Aga Islandil on jõulud saabumas, kuid paar päeva enne leitakse Kálfshamarvíki külast, kuhu on alles jäänud vaid paar maja, kaljude jalamilt surnud noor naine. Enesetapp või mitte? Ilmselt mitte sest minevikus on samalt kaljult teise ilma läinud ka ohvri ema ja õde.

Ari Thór Arason, politseinik, kupatatakse asja uurima vaatamata sellele, et tal on oodata suuri elumuutusi – abikaasa on sünnitamas, kuid tuleb siiski mehega külakolkasse kaasa. Ka tal on oma asjad ajada ehk tuhnida omaenese minevikus.

Islandi minevik – mitte just kõige ilusam – saabki lugejale teada, aga eks kõigil ole taaka, kui see välja tuua. Ari Thór on endiselt tasemel, kuigi ta ei kuulu kindlasti sümpaatseimate politseinike esikümnesse. Aga ju islandlased ongi ilmselt säärased.