ARVUSTUS | „Üks helevalge tuvi“. Lugu sellest, et põgenedes pakitakse kompsudega kaasa ka koduigatsus

Kui tavaliselt tuleb tikutulega otsida etendusi, mis saavutaks oma täispotentsiaali, siis Eesti Draamateatri suvelavastus „Üks helevalge tuvi“ tõestab, et suvesse sobivad ka tõsisemad lood.

Lavastus põhineb väliseesti kirjaniku Elin Toona teostel ja mälestustel ning keskendub pagulasele – inimesele, kes kannab endaga kaasas väikest tükikest kodumaad, lootuses see kunagi taas mulda pista. Peategelase Elini (Teele Pärn) jaoks sümboliseerivad seda lootust vanaema Ella (Kaie Mihkelson) ja ema Liki (Britta Soll), kes saavad põgenedes perekonna raudseteks teejuhtideks.

Loo keskmes on ühe Haapsalu tüdruku kasvamislugu. Aegruumiline struktuur moodustab kauni ringi Haapsaluga, mis on korraga nii algus- kui ka lõpp-punkt. Teekond viib suure põgenemise käigus paadiga avamerele, 1944. aasta Saksamaale, pagulaslaagrisse ja lõpuks Inglismaale, „tõotatud maale“, kus sõjapõgenikena tuleb alustada täiesti algusest.