RAAMATUBLOGI: Soome 1921. Kuidas oldi ja elati, mida söödi ja joodi... Mõrvalugu on boonus

Virpi Hämeen-Anttila, „Öö süda on jäine“, tõlkinud Mihkel Mõisnik, Tänapäev, 312 lk.

Ühest küljest oleks krimiromaanides minevikku siirdumine justkui vale, sest tänapäevased probleemid tunduvad olulisemad ja tõsisemad ning kirjanduse kaudu saab neile kenasti viidata, justkui kaude. Teisalt taas, kui minevikku kirjeldatakse läbi ajaloosündmuste, mitte ei leita paarikümmend aastat tagasi kadunuid inimesi (mis on kõige ehedam mugavuskrimka), on lool väärtus.

Heakene küll, ei hakka siinkohal taas ohkima, et kuidas Soomes nõnda palju häid krimikirjanikke leidub. Ent siiski... Kui sulesepp tahab saada tuntuks ja teenida sedavõrd, et ei peaks abiraha kerjama, jõuab ta lõpuks krimiromaani juurde. Nagu Virpi Hämeen-Anttila. Ta kirjutas palju, kuid kuulsus saabus ikka kriminaalsel moel.

Hämeen-Anttila leidis nišši, mis huvitab soomlasi ja peaks ka eestlasi paeluma – läinud sajandi kahekümnendad. Meil lõppes vabadussõda, Soomes kodusõda, ent punased üritasid lahe taga ikka ajada oma asja.

Niisiis on aasta 1921. Helsingi joogiveereservuaarist leitakse laip, kes elus olles oli endine punavang. Või oli? Igatahes Karl Axel Björk pole milleski kindel ja ta asub mõrva uurima, liikudes ringi kõikjal Helskingis – öistel tänavatel, töölisagulites, restoranides, kuhu koguneb allilm ja spioonid.

Soomlased leiavad, et Björki sari – tänaseks on sest ilmunud 10 osa – on ilmselgelt märksa enamat, kui käputäis krimilugusid, sest viib lugeja ajas tagasi, sinna, kuhu vähesed ilma ilukirjanduseta satuksid. Nood kahekümnendad on segased ja ärevad – Soome on äsja iseseisvunud, kuid tulevik paistab tumedana. Kodusõja haavad on veel verised, riigis kehtib keeluseadus (tänu millele Eesti rikastub), Venemaa ihkab Soomet enda hõlma alla...

Björk, muide, pole politseinik, vaid siseministeeriumi haritud ametnik, kes püüab kurjategijaid hobi korras justkui eradetektiiv, kuid veidi suuremate õigustega. Ent ka Björki elu on sassis, nagu enamusel kaasteelistest – vanem vend on hukkunud kangelasena, isa kadunud eksteditsiooni käigus Venemaale, aidata tuleb ema ja väikevenda...

Björk on lahe tegelane oma erinevate poolustega. Tal on valgust kartvaid saladusi, ta on kokkuhoidlik, kuid samas hindab luksust, poissmees, ent õrnema soo jõulise tähelepanu all...

Nagu nii mõnegi ajaloolise krimka puhul on ka ses loos mõrvari leidmisega samavõrd oluline taust: kuidas toona elati ja oldi, kuidas riietuti, söödi-joodi, veedeti vaba aega ja elati igapäevaelu. Mitmed lahetagused arvustajad on kurtnud, et raamatu ajalooline atmosfäär on sedavõrd nüansirikas, et kuritegelik lõng läheb kaduma ja lõpuks pole enam oluline, kes tapeti ja kes oli mõrvar. Seega...

Esiteks peitub ajaloolise krimka väärtus just selles, et möödunu kirjeldamine on võrdne või olulisem kriminaalsest süžeest.

Teiseks ootaks Björki järgmisi lugusid, sest esimene oli tõesti hea.

Kolmandaks: mis toimus sajand tagasi Eestis? Ehk kirjeldaks keegi seda läbi krimiromaani?