ARVUSTUS | Teatrid. Linnade nõudlikud sümbolid

Teatrimaju võiks mõtestada kui Eesti kultuuri katlaid, kus on keedetud kokku nii aateid, uusi ideid kui ka elamusi, pakutud sügavat ja rahvalikku, ivatut ning tarka loomingut. Nii võiks ehk pidada teatrit üheks kõige nõudlikumaks arhitektuurižanriks.

Arhitektuuriteadlase Karin Hallas-Murula kureeritud suur suvenäitus vaatleb nagu tema mullu ilmunud raamat „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini“ teatrihooneid ehituskunsti ajaloo perspektiivist. Väljapaneku keskmes on nii teatri kui ka arhitektuuri valla hiiud ning linnaehituslikud sümbolid: Estonia, Vanemuine, Endla, Draamateater, Ugala. Estonia puhul on kõige magusamaks makett, mis näitab suurt saali sellisel viisil, nagu see valmis Alar Kotli taastamisprojekti kohaselt. Ei puudu ka laemaaling!

Samuti on mõjuv 1988. aastal Endla väikese saali ja kunstigaleriiga juurdeehituse konkursil esikoha pälvinud Ülo Peili postmodernistlik lahendus, mis jäi kahjuks ehitamata. Vanemuise ja Endla puhul on hästi kaardistatud, kuidas sarnaselt Estoniaga varemetesse jäänud juugendmajad lammutati ning eelistati kosmopoliitsemat modernismi ja ilmselt ka nüüdisaegsete lavastuste ja kontsertide jaoks sobivamaid tingimusi pakkunud hooneid.