POLIITKOLUMNIST | Reili Rand: olümpiamängude sotsiaalset mõõdet ei saa alahinnata

Vaatamata maailmas valitsevale pinevale olukorrale - Ukraina sõjale ja arvukatele kriisikolletele - tunduvad seekordsed mängud olevat paradoksaalsel kombel kuidagi helged.

Ma ei ole teab mis suur spordihuviline ega tippvõistluste spordiülekannete jälgija. Pigem tunnen rõõmu ise värskes õhus liikumisest. Lähenevad Pariisi olümpiamängud jätsid mind esialgu üsna külmaks. Ometi on nüüdseks üle nädala kestnud mängud vargsi hinge pugenud.

See algas mõnevõrra kummalist teed pidi, nimelt mitmete inimeste tagasiside kaudu. Kuulsin üht eakat prouat rääkimas, kui tore on praegune aeg - ma muudkui istun teleri ees ja kogu aeg on huvitav ning põnev. Ta kiitis meie Nellit (Differt), meie Enelit (Jefimova) ja meie Kregori (Zirk) tublidust ning rõhutas, et triatlonivõistlusi on ainuüksi sellepärast imeline vaadata, et sportlaste kõrval näeb ka kaunist Pariisi linna. „Olümpia - see on palsam minu hingele,“ lõpetas ta.