ARVUSTUS | Anna Hintsi „Sannapäiv“ heidab nõiduslikult kaasahaarava pilgu kahe mehe saunatamisse

Lühimängufilm „Sannapäiv“ kutsub visuaalsele mõtisklusele mehe hinge üle, kuid meeste hingehaavu erinevalt „Savvusanna sõsaratest“ lahti ei rebi.

Tartuffi armastusfilmide festivalil toimus režissööride Anna Hintsi ja Tushar Prakashi uue lühimängufilmi „Sannapäiv“ Lõuna-Eesti esilinastus. Senini oli poeetiliselt kulgevat linateost näinud vaid viimase Cannes’i filmifestivali kriitikute nädala publikum. Põhjaeestlastel tuleb seto saunakultuuriloo vaatamisega veel pisut oodata – puhkeb ju looduski õitsele esiti ikka lõunas.

Eesti esilinastusel oli publikut kohal rohkem kui Tartu Raekoja platsile paigaldatud toole, kus kõik filmihuvilised istusid tihedalt õlg õla kõrval justkui saunalaval. Sedasi lähestikku – eri vanuses mehepoegade saunahigised kehad üksteise kõrval – algas ka meeste saunatamisest rääkiv film. Kae perrä, sellised siis näevadki mehed saunalaval välja: kellel on õllekõhuke, kellel rippuvad meherinnad, kellel jõulised käed, kellel trimmis torso ning kõik istuvad saunalaval leilikuumuses ja vaikuses. Avakaader on argine, kuid millisest armastusest käib siinkohal jutt, sest Tartuffi festivali filmid räägivad ühel või teisel moel lugusid armastusest?