RAAMATUBLOGI: Vaade tulevikku, mis on kui Stalkeri maailm

Joonas Kollo, „Tilk tõrva tulevikku“, Eesti Raamat, 262 lk.

Ulmet on ikka hea vahelduseks lugeda, eriti kodumaist. Joonas Kollo on astunud julge sammu ja debüteerinud kohe romaaniga, selle asemel, et sisseelamiseks võtta ette lühijutud. Samas on pikemat teksti ilmselt lihtsam paberile panna, sest kokkusurutud lugu nõuab väga täpset koostamist, sest iga sõna, lause ja mõttekäik peab olema paigas. Pikemasse romaani saab mahutada ka vahtu.

Tänasest on aeg kahesa kümnendit edasi liikunud ja algab uus sajand. Suurem osa inimkonna praegustest probleemidest on lahendatud, teadus võidutseb, nagu ka tehnoloogia – termotuumareaktorid annavad rohelist energiat, toit on keskkonnasõbralik ning seda jätkub kõigile. Ühesõnaga elu on ilus.

Samas paneb enamik ulmekirjanikke oma ennustustega mööda. Läinud sajandi neljakümnendatel ei osatud unistadagi sellest, mis meil praegu on, samas arvati, et Marsile lennatakse iga päev ning Kuul käiakse lõõgastumas. Aga heakene küll, tulevikku teab ainult Jumal, kui temagi.

Üks, mis võiks Kollo raamatus tõsi olla, on Eesti teaduse maailmatase. Juhtivad ollakse teleportatsiooni vallas, kus hakkab juhtuma. Eks füüsikud või kes iganes öelgu, kas on teoreetiliselt võimalik inimesi aatomiteks lagundada ja kuskil eemal uuesti kokku panna, ent tulevikus ollakse katsetustega jõutud meelierutavalt kaugele. Ainult et kõik ei kulge kaugeltki joont mööda.

Ühesõnaga, end teleportides satub innukas teadlane keset anomaaliaid, mis meenutavad igati Stalkeri maailma ja keset kõike seda leidub keegi, kes...

Igati kobe ulmekas, mis nõuab, et see lõpuni loetakse. Samas on tunda, et autor debüteerib. Ta saaks teksti ja keelt veelgi sisukamaks muuta, kuid alustuseks on hea küll ning, nagu öeldakse, siit saab ainult edasi minna.