KOLUMN | Andrus Tuisk: riik, ära tooda content’i! Riigi ja valitsuse ülesanne on hoolitseda oma rahva heaolu eest

Koht, kus „pilt“ võiks jõuda seinale ja mitte muutuda content’iks, on meie oma riik.

Content’i tootmine ei eelda, et sa oled vaatajale sõber, sind vaadatakse ka vaenlasena. Content’i ainus kriteerium on vaadatavus.

See content’i mõtte välgatus lõi mu peas veel ühe paralleeli. Mõnes vallas võiks lineaarsus jääda murdmata.

Koht, kus „pilt“ võiks jõuda seinale ja mitte muutuda content’iks, on meie oma riik. Riigi ja valitsuse ülesanne on hoolitseda oma rahva heaolu eest.

See ülesanne on klassikaline vana kooli „pilt valmib ja jõuab seinale“. Ei mingit poolel teel transformeerumist virtuaalsuseks, muutumist näilisuseks. See on hoolitsus, mis on käega katsutav, siin ja praegu.

Aga kui ma vaatan valitsuse tegemisi, siis tundub, et toodetakse content’i. Kas pole nii, et oma soovmõtlemises on hüpatud lineaarselt vana kooli teelt kuhugi, kus arvatakse olevat sihtgrupp, kes on nõus maksma vaate eest Excel-väikeriigile, kus rahva heaolu on virtuaalne, näiline?