ARVUSTUS | „Kodoaknad ei unu.“ Nii kaua, kui hing on sees, leiab alati põhjuse kodupaika kokku tulla

Suurest üle mere põgenemisest kõnelev lavastus toob vaataja ette Kihnu ajaloo verstapostid, kohad ja inimesed.

Sõit Kihnu, tubli tund merelainetel, on juba iseenesest elamus! Lummav otsatu avarus ja vabadus – hing ja vaim saavad korralikult kosutust. Kohale jõudes jalgrattaga saare teises otsas toimuvale etendusele sõites saab ka saare sisemusele silma peale visata. Kui mandril on kodukohvikute päevad, siis Kihnus on nii mõnelegi õuele püsivalt külalistele söömiseks üles seatud lauad-toolid ja pakutakse hõrgutisi, muu hulgas hülgeliha ja suitsukala. Otse loomulikult ka Kihnu oma saia ja leiba, mis on täiesti erilise maitsega. Ahjusoojad ja üpris pirakad, oleks nagu pikkupidi täpselt saare rendirataste korvi mõõdu järgi tehtud!

Ja muidugi need punaviirulised kördid, mis siin-seal Kihnu naistel vilksatavad! Panevad vist silmad virvendama ka kõige kogenumatel seelikuküttidel! Sellega tuleb mõistagi ettevaatlik olla, sest Kihnu naised olla teada-tuntult kanged, siin maal on just nende käes võim. Sest kui mehed jäävad naiste töödega jänni, siis Kihnu naised teevad ära nii meeste kui ka enda tööd. Aga nagu isegi New York Times viis aastat tagasi kirjutas, siis on üks töö, mida Kihnu naised ei tee: hauakaevamine. Kuigi seegi on vist nüüdseks rohkem legend.