Vilja Kiisler: Jürgen Ligi, te eksite

Rahandusminister Jürgen Ligil ei ole õigus: maksumaksja mitte ainult et ei tohi, vaid lausa peab huvi tundma selle vastu, kuidas riik maksuraha kulutab.

Rahandusminister Jürgen Ligi on kirglik mees. Ta seisab oma tõe eest vankumatult. Ligile au andes tuleb tunnistada, et oma tõde toestab ta alati argumentidega. Aga argumentides on peidus varjatud eeldused, mida ei sõnastata, ja takkapihta tulenevad neist järeldused – mis on mõnikord hirmsad.

Ligi ei tee saladust sellest, et julgeolekumaksu nime all maksumaksjalt sisse kasseeritav raha läheb esimeses järjekorras eelarveaukude lappimiseks ja alles teises konkreetselt julgeolekuvaldkonda: laskemoona ostmiseks ja kõigeks muuks, mida riigi sõjaliste võimete arendamiseks tarvis.

Hullem veel, ta leiab, et maksumaksjal ei ole õigust sellise asjaseisu pärast protesteerida – ega isegi mitte selle kohta küsimusi esitada. Kes esitab, mingu nurka häbenema, sest ta ei saa aru, kuidas riigivalitsemine käib. Ridade vahelt lugedes ja ainult õige pisut vinti peale keerates võib sõnastada: küsid maksude kasutamise järele? Ei usalda mind, rahandusministrit? Järelikult ei armasta oma riiki. Pole õige eestlane. Reetur!

Ei tohi küsida, kuhu maksud lähevad

„Maksude puhul ei tohiks üldse niimoodi küsidagi, et kuhu need lähevad. Maksurahale ei tohi silti külge panna,“ rääkis Ligi reedel ilmunud LP intervjuus. Ta paneb maksumaksjale südamele, et riigieelarve aukude lappimine ongi kõige õigem viis maksuraha kulutamiseks, olgu see raha pealegi kokku kogutud julgeolekumaksu nime all. Kui mõni peaks soovima, et julgeolekumaksuna kogutav raha läheks ainult julgeolekuvaldkonda, siis tuleks tal endale otsa vaadata ja aru saada, et see on tema enda riik, mille eelarveauke lapitakse, ning et kõik, mida riik kokku kogutud maksurahaga peale hakkab, ongi julgeoleku huvides.

Juuksed tõusevad peas püsti, peopesad lähevad higiseks. Mis mõttes? „Kuidas saate teie otsustada, mille eest mina tahan maksta?“ Tuleb välja, et niimoodi ei sobi üldse küsida, sest Ligi vastab: „Ma ütlen meie. Ja järelikult ka teie. Maksude kasutamise kohta ei küsita luba. Raha kasutamise vajaduse peavad defineerima kvalifitseeritud asjatundjad.“ Vaat nii. Suu kinni, küsija. Mina maksan, aga mul ei ole õigust isegi pärida selle järele, mismoodi minu raha kasutatakse.

Õigluse huvides tuleb tunnistada, et teatud mõttes on Ligil õigus. Liberaalses esindusdemokraatias ju niimoodi asi käibki: valija annab valimistel hääle, st delegeerib oma otsustamisõiguse poliitikutele, kes võimule saades panevad kokku suurema pildi ja langetavad otsuseid nende eest, kes neile valimistel mandaadi andsid. Sellise mudeli vaikivaks eelduseks on tõepoolest, et enamik valijaid on poliitiliselt inertsed, neid ei huvitagi kuigivõrd, mismoodi neid valitsetakse, kuidas nende maksuraha kasutatakse.

Meie otsustame, teie ei vingu

Ainult et kõik valijad ei ole ükskõiksed. Tegelikult ei tohiks keegi ükskõikne olla. Igal konkreetsel valijal on omad eelistused selle suhtes, mismoodi tuleb riiki pidada. Jah, muidugi ei tule valimiste tulemusena kokku selline koalitsioon, mille poliitikat iga konkreetne valija toetab. See ongi demokraatia, võib öelda. Käisid valimas, andsid hääle, aga teised andsid ka, ja selle tulemusena sündis riigikogu ja valitsuse koosseis.

Olgu peale. Kuid ministril ei ole õigust inimestele öelda, et käisite valimas, andsite hääle – ja siis pidage lõuad. Pole teie asi, mis me teie rahaga teeme. Meie teame paremini, sest meie oleme eksperdid, kutsutud ja valitud. Meie otsustame, teie ei vingu. Kõik.

Asi on just vastupidi. Valijal – ja isegi sellel, kes valimas ei käinud – on õigus ja isegi kohustus huvi tunda selle vastu, mismoodi riiki valitsetakse. Mismoodi kulutatakse maksuraha. Ja kui see ei sobi või meeldi, siis lärmata. Sõna võtta, öelda välja oma seisukoht, seda põhjendada. Valitsejad peavad tagasisidet kuulda võtma ja sellega arvestama. Ka see on demokraatia. Debatt, pidev tagasiside on nõutav, see kuulub demokraatia olemusse, mida Ligi täielikult eirab.

Usaldada valitsust pimesi?

Mõtleme võimalike järelduste peale. Pimesi usaldada iga valitsust – kas see on tõesti see, mida Ligi soovitab? Meenutagem aastat 2019, kui võimule sai Ekreikke valitsus. Kas tõesti leiab Ligi, et seesama jäägitu usaldus, mida ta endale nõuab, oleks pidanud laienema ka EKRE rahandusministrile? Kui järgmiste valimiste tulemusena peaks võimule tulema Isamaa valitsus ja rahandusministriks või peaministriks peaks saama näiteks Urmas Reinsalu, „sünnipärane populist“, nagu Ligi teda iseloomustab – kas teda tuleks samamoodi kriitikavabalt kohelda? Päriselt? Ei usu, et ta seda arvab. Aga mis õigusega nõuab Ligi endale erikohtlemist?

Julgeolekumaksu kokkupanemine käibemaksu ja tulumaksu tõusust ning ettevõtete (olgu siis kasumi või palgafondi) maksustamisest ei ole algusest peale hea mõte. Jah, võib aru saada, miks niimoodi tehti. Taasiseisvas Eestis ei ole sihtotstarbelise maksu kehtestamise kogemust. Lähtutakse sellest, et tõsta saab neid makse, mis on juba olemas ja juurdunud, või siis teha juurde selliseid, mis maksustavad konkreetseid tegevusi või käitumist.

Niisugune tööriistakast on äärmiselt kitsarinnaline. Ma ei räägi siinkohal mitte varamaksudest, mida üleüldse ei kaaluta, vaid sellest, et julgeolekumaks tulnuks kehtestada konkreetse sihtotstarbelise maksuna ja nimelt säärasena, millel on silt küljes: otse julgeolekuvaldkonda ja mitte kuhugi mujale. Selleks andis avalikkus mandaadi – küll mitte valimistel hääletades, sest valitsus ei muutunud meil viimati teatavasti mitte valimiste tulemusena, vaid endise peaministri lahkumisega teisele ametikohale –, vaid paljude arvamuslugude näol, avalikult peetud debati käigus. Muret selle pärast, julgeolekurahana kokku kogutav summa läheb mujale, on avaldatud korduvalt.

Ja nüüd ütleb rahandusminister: on täiesti normaalne, et me teeme selle rahaga, mida ise õigeks peame – mitte aga seda, mille jaoks raha maksumaksjatelt kokku kogutakse. Enamgi veel, vinguda ka ei tohi. Isegi küsida ei tohi.

See on ennekuulmatu ja vale. Jürgen Ligi, te eksite. Teil ei ole õigust nõuda pimedat usaldust riigi suhtes. Maksumaksja peab maksuraha kasutamise vastu huvi tundma, ta peab küsima küsimusi ja saama vastuseid, mis on enamat kui: „Suu kinni, meie teame paremini, mida on vaja teha.“