VENE PILK | Kahetsesin esimest korda, et oskan eesti keeles lugeda
(354)Just sellised juhtumid muudavad lõimumispüüded farsiks
Lugu poisist Stepanist ning Kanal 2 võttegrupist, kes sõitis vaatama, kuidas koolides eestikeelse hariduse andmist alustatakse, on täitnud terve interneti. Lugu ise võeti kokkuvõttes maha, kanal vabandas ja reporter Kertu Jukkum vallandati, kuid vaikida on kõigil raske.
Lapsed on väga ärritunud, et nende kool sattus rünnaku alla. Justkui oleksidki kõik vene koolide õpilased ühetaolised ja rumalad ega oska riigikeelt.
Jääme veel mõnda aega mõistatama, kuidas see uudislõik eesti- ja venekeelsete inimeste suhteid mõjutab. Nagu kommenteeris olukorda haridusminister Kristina Kallas, võib viimastel tekkida kergesti tunne, et neist tehakse lihtsalt klounid.
Enda töö tõttu tean peaaegu kõiki hirme, mis vanematel, õpetajatel ja lastel eestikeelsele õppele üleminekuga seoses on tekkinud. Just niisuguste juhtumite tõttu võib integratsioon läbi kukkuda.
Irvitamine kõige üle
Kogu see saatelõik polnud muud kui irvitamine kõikide mõeldavate ja mõeldamatute ajakirjandus- ja üldise eetika standardite, koodeksite ja normide üle. Justkui oleks saate tegijatel läinud meelest, et see pole järjekordne naljakas TikToki jaoks filmitud video, mille puhul tasub rabada ilusate kehavormidega, et koguda miljoneid vaatamisi. See polnud ka mingi aastavahetuse tüng, kus võib teha nalja, naerda ja edasi minna. Tegemist oli ajakirjandusliku tööga, mis näeb ette hulga oluliste normide täitmist.
Nii näiteks ütleb ajakirjanduseetika koodeks, et „lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema või lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul“.
Seejuures ei sattunud loosse lapsed, kes valdavad eesti keelt kenasti ja vastasid ajakirjaniku küsimustele ilusti. Sellest rääkisid RusDelfile mitu vanemat, kes olid valmis lugu näinud.
Nende sõnul on lapsed väga ärritunud, et nende kool sattus rünnaku alla. Justkui oleksidki vene koolides kõik õpilased ühetaolised ja rumalad ega oska riigikeelt. Seega saime kinnitust, et sihilik toimetajatöö täitis oma rolli suurepäraselt. Seda on hästi näha ka sotsiaalmeedia reaktsioonidest.
Kohutavad eestikeelsed kommentaarid
Venekeelses inforuumis valitseb väga nördinud meeleolu, kuid seejuures kirjutatakse: „Armas poiss Stepan“, „Sul läheb kõik hästi!“.
Aga mina hakkasin pärast selle lõigu äravaatamist esimest korda kahetsema, et oskan eesti keeles lugeda. Nii palju kohutavaid kommentaare pole ma ammu näinud. Kommentaare, mida kirjutavad lapse kohta suured tädid ja onud. Mitte lapsed, kes võivadki teinekord üsna julmad olla, vaid täiesti vastutusvõimelised inimesed. Ilmselt istuvad nad, ülikond seljas, kontoris, joovad kohvi kookospiimaga, kohendavad oma iPadi ja laevad iPhone’i.
Nägin ise Kanal 2 materjali siis, kui kirjutasin lugude seeria „Vanemate kümme hirmu eestikeelsele õppele üleminekul“ jaoks artiklit. Teemaks on hirm integratsioon, täpsemini separatsiooni ees. Ületamatuks jääb kartus, et lapsed võivad ju keele ära õppida, aga nad kukuvad siis kahe kultuuri vahele.
Pärast seda videot sain uskumatu hulga sõnumeid, kirju ja kommentaare. Hirm hakkab muutuma paanikaks.
Püüdleme ju muidu kõik selle poole, et reform õnnestuks. Et üleminek eestikeelsele õppele tekitaks meie lastele võimalikult väikese trauma. Meie ühistele lastele. Lastele, kes elavad meie riigis, kes kasvavad peagi täiskasvanuks ning hakkavad määrama riigi poliitikat, ehitama üles majandust, looma rahvusvahelisi ja kultuurisidemeid.
Sellise käitumisega viime me aga niigi pingelise olukorra äärmise piirini.
Lõppude lõpuks, olgem ausad: iga laps võib ka emakeeles kaamera või mikrofoni ees häbeneda, kimbatusse sattuda, sõnad ära unustada. Mis siin lastest rääkida, täiskasvanugi võib langeda stuuporisse, nii et tema suust ei saa sõnagi kätte.
Meeletu pettumus
Ja nüüd on meil laps, kes pole eesti keelt emapiimaga sisse imenud. Kelle jaoks on eesti keel midagi uut ja tundmatut. Ja midagi väga huvitavat. Eks nimelt nii räägivad talle kodus vanemad, koolis õpetajad, räägitakse televiisoriski…
Kujutlege nüüd pettumuse astet, kui täiskasvanud tädi püüab alguses (kaua) midagi teada saada, aga pärast arutab su vastuste üle kogu maa. Ja miskipärast nutavad ema ja vanaema…
Kõneleme juba pikalt vajadusest õppida ära keel ja integratsioonist. Ent kuniks me ise ei lõpeta omaenese kätega hirmsate asjade tegemist – nagu juhtus Stepani ja teiste lastega –, läheb väga raskeks ühendada kaht maailma, mis tegelikult selleks juba valmis on.