RAAMATUBLOGI: Stout (või õigemini Wolfe?) nagu Stout (või õigemini Wolfe?) ikka – võrratu!

Rex Stout, „Mustad orhideed“, tõlkinud Liina Tordik-Karp, Tänapäev, 192 lk.

Kui asud järgmist raamatut valima, õngitsed ikka kuhjast välja Rex Stouti (või Nero Wolfe’i, sest kumb on kuulsam?). Põhjus on selge: sa tead, mida saad ja raamatule ei kulu enam kui päev, sest see pole paks. Huvitav, et suured krimikirjanikud (Agatha Christie, Georges Simenon, Stout...) ei vaja 400+ lehekülge, et lugu ära rääkida.

„Mustad orhideed“... Kõik on tavapärane. Maailma parim detektiiv (tema enda arvates, aga miks ka mitte?) Wolfe, kes ei lahku iial kodust, lahkub kodust, et näha lillenäitust ja avastada mustad orhideed. Ja siis? Wolfe’il on kaks kirge (söömine, mis on mõistatav) ja orhideed (mis pole niiväga mõistetav). Nähes erakordseid lilli, mis tema suurejoonelisest kollektsioonist puuduvad... No kuidas saab Wolfe olla mustade orhideedeta?

On inimesi, kes sündisid õnnesärgis ja kes mitte. Lillenäitusel toimub mõrv. Tapetu särk polnud ilmselgelt õnnelik, küll aga Wolfe’i ihukate – kui ta leiab süüdlase, on mustad orhideed tema. Kusjuures tapatöö toimepanija selgub kiiresti – see on Wolfe’i truu abiline Archie Goodwin –, ent kas ta on lihtsalt päästik või see, kes relva sihib?

Kui teinekord koosneb Wolfe’i lugu kolmest juhtumist, siis seekord on neid kaks. Üks daam – rikas lesk – vajab kaitset laimukirjade eest, mis on mustemad kui orhideed.

Kokkuvõte on lühike: Stout nagu Stout ikka – võrratu.