Avinurme pühakoda erineb kõigist teistest Eesti kirikutest selle poolest, et seal on aeg igaveseks tardunud ning on teada ka kuupäev, kui see juhtus – 20. september 1944. Pole teisi selliseid kirikuid, mille altariesist põrandat kataksid kuivanud vereloigud, mis jäid sinna kunagi seal lebanud inimestest ja mida pole õnnestunud ei välja lihvida ega küürida, või mille pinkides oleksid granaadikillud ning seintes ja talades kuuliaugud. Avinurme kirik on Eestis ainuke selline.