RAAMATUBLOGI: Kas krimikirjaniku järjekordne täiuslik tapatöö või siiski mitte?

A. J. Finn, „Loo lõpp“, tõlkinud Sash Veelma, Tänapäev, 494 lk.

Huvitav, kas krimkafännil lööb „Loo lõpp“ autori nime nähes lambi särama? Kui lööb, siis kaude, ent kui otsad kokku viia, siis A. J. Finn avaldas kuus aastat tagasi oma esikteose „Naine aknal“. Nonii, ilmselt nii mõnigi mäletab. Raamat toodi esile kui uue stiili, psühhothrilleri, algusaegade parimaid näiteid. Oli, jah, täiesti korralik stoori, kas just sama hea kui „Kadunud“ või „Tüdruk rongis“, ent ei jäänud palju alla. Igatahes tõi „Naine aknal“ autorile au, kuulsust ja raha. Aga siis...

Aasta hiljem kirjutas ajaleht The New Yorker pika loo, süüdistades Daniel Malloryd – A. J. Finn on pseudonüüm – valetamises, petmises ja veel sajas surmapatus. Mees olla luisanud nii oma tervisliku seisundi, hariduse ja isikliku elu kohta. Rünnaku jätkuks arvas teine ajaleht The New York Times, et „Naine aknal“ võib olla plagiaat, sest sel on kahtlaselt sarnaseid jooni mõne teise teosega. Ühesõnaga jama kui palju, ainult et see kõik on ookeanitagune värk, siinsel lugejal on ilmselt kama, millist elu Mallory või Finn elab ja kellelt maha kirjutab, kui kirjutab.

„Loo lõpp“... On see parem kui „Naine aknal“? Nii ja naa, ütleks, et samaväärne. Krimikirjanduse tulva ajal on üsna hingekriipiv võtta lugemiseks pea 500-leheküljeline raamat. Aega lihtsalt ei jätku, et kõiges ilmuvast osa saada. Ent tagakaane tekst oli piisavalt intrigeeriv ning teisalt, kui lugu ei haaku, saab alati teose kõrvale heita.

Lugu siiski haakus, hakkas vaikselt kerima. Ookeanitagused kriitikud on tunnistanud, et raamat loksub lainetel liiga aeglaselt, aga ju on maarahvas aeglusega harjunud.

Niisiis lugu... Krimikirjanduse suurkuju Sebastian Trapp hakkab siitilmast lahkuma, kuid tahab enne seda (või siis hiljem, kuidas aeg klapib) teada saada, kuhu kadusid kaks kümnendit tagasi uusaastaööl tema naine ja poeg. Ise pole ta tõeni jõudnud, sestap kutsub Trapp oma häärberisse krimikirjanduse eksperdi Nicky Hunteri, et too kirjutaks üles tema eluloo ja mine sa tea, milleni see jõuab.

Raamatus ei toimu dialoog, vaid hulk sündmusi, sest Trapp ei pesitse üksi – häärberis elab ka ta teine naine Diana, kaunis kui kurvaim, vennapoeg ja tolle ema ehk siis värvikas seltskond. Ning mõistagi toimub majas peagi tapatöö. Kas liikvel on mõrvar aastate tagant või on geniaalne krimikirjanik sooritanud teise täiusliku kuriteo.

Suurepärased tegelased ja seosed nende vahel, hea jutuvestmine, lugeja hoidmine lõpplahendusest eemal, mis ei luba raamatut kõrvale panna, lisaks provokatiivsus, mängulisus ja teravmeelsus... Ühesõnaga, täiesti loetavad pooltuhat lehekülge ning raamatut sulgedes ei teki kahetsust kulutatud aja pärast.

P.S. „Loo lõpp“ on lahe ka seetõttu, et on täis viiteid krimikirjanduse ajaloole ning suisa tsitaate legendaarsetest teostest. Ainult et kes neid kõiki jõuab meeles hoida.