RAAMATUBLOGI: Kuidas lahendada poole sajandi tagune vägistamisjuhtum?
Peter Robinson, „Kui vaikib muusika“, tõlkinud Tiia Krass, Varrak, 448 lk.
Üllatused on teinekord meeldivad. Näiteks kui leiad üle pika aja lettidelt Peter Robinsoni, Briti klassikalise krimiromaani suurkuju, uue teose. Või mis uue... Kaheksa aastat vana, aga uue maakeeles.
Ilmselt on see paratamatus, et Eesti krimifänn ei saa lugeda Robinsoni kogutud teoseid, kuigi võiks. Aga tänu sellegi pisku eest.
Robinsoni raamatute peategelane, äsja kriminaalinspektoriks ülendatud Alan Banks toob lihtsamasse kirjandusse sügavust, sest on kõrgharitud, kuulab head muusikat ja tundub üleüldiselt sümpaatne tüüp, kuigi ta ei pelga laskuda konflikti ja kasutada tõeni jõudmiseks kahtlase väärtusega meetodeid.
Ühes usutluses selgitas Robinson, et Banks olla koondkuju suurtest politseikomissaridest – Jules Maigret’st, Martin Beckist, Simon Van der Valkist ja Philip Marlowst. „Kõik nad kokku andsid huvitava persooni,“ tõdes Robinson. „Tõsi, Banksis on üht-teist minustki. Meil on ühesugused poliitilised vaated, muusikalised eelistused ning me naudime samu roogi ja jooke, küll aga on Banksi eluviis ebatervislikum kui minul.“
Kui vaadata raamatu ilmumisaastat, on Robinson oma ajast eest ja peab lahendama probleeme, mis tekkisid hiljuti. Õigupoolest on tal kaks juhtumit.
Ühe kõrvalise tee äärest leitakse palja neidise surnukeha – teda on vägistatud ja vägistatud ning siis surnuks pekstud. Mida edasi uurimine liigub, seda enam tõuseb esile kogukond ja seda Euroopa tänapäevases mõistes. Liiga palju rääkida ei saa, kes aimab, see aimab.
Ent teine kuritegu, millele Banks peab kinnituse saama ja süüdlase tunnistama panema, näib võimatu – pea viis aastakümmet tagasi vägistas Briti armastatud tele ja misiganes staar alaealise tüdruku. Jah, neiu andis asja toona politseisse, kuid seal suhtuti juhtumisse tolle ajastu arusaamade järgi, saati oli staar võimukoridorides oma mees. Kui keegi saab aastatetaguse vägistamise avalikkuse ja süüdlase kohtu ette tuua, siis on see Banks, koostöös sümpaatse, kirgliku ja nutika politseiinspektori Abbie Cabbotiga.
Ühest küljest põnev, kuid teisalt vägagi sisukas lugu, misjärel ei saa kuidagi öelda, et Briti tavakrimka ei puuduta sotsiaalseid probleeme. Puudutab, ja vägagi valusalt.
