RAAMATUBLOGI | Kogu tõde suunamudijatest ehk Ära postita kõike
Bradeigh Godfrey, „Jälgijad“, tõlkinud Reti Maria Vahtrik, Helios, 376 lk.
Hea, kui krimikirjandus elab ajas ega lahenda vaid minevikukuritöid, sest nii saab pakkuda lugejale sisevaadet tänapäeva ning lisada raamatule väärtust.
Kes meist jälgib järjepidevalt suunamudijate tegemisi? Ja kui jälgib, siis palju maailma ette toodust on reaalsus?
Molly on aus, jagab jälgijatega kõike, mis ta elus toimub kuni otseülekandeni günekoloogi vastuvõtult. Just ausus on tema väärtus, seepärast teda armastatakse ja mõistagi laekub ka raha. Ning mitte vähe.
Tõsi, on ka vihkajate kamp, õigemini kogukond, sotsiaalmeedia grupp, kes saab rahuldust Mollyt sõimates. Aga ju peab nii olema, sest kuidas sa muidu stressi maandad.
Kõik on ilus ja tore, kuni Molly kohtab unelmate meest, kel on samuti tütar ja nii moodustub kaasaegne kärgpere. Oleks justkui kullaauk, jälgijad sööstaks reaalsust nautima, aga ei ole. Sest Scott – paadimatkade korraldaja ja loodusinimene – ei ihka olla sotsiaalmeedias. Enamgi... Üksanus kord, kui Molly teda maailmale näitab, toob kaasa tõsise konflikti ja foto eemaldamise, aga on juba hilja. Liv tunneb Scottis ära õe mõrtsuka, tõttab linnakesse, kus too elab (politsei kehitab hetkeks väljailmunud pildi peale vaid õlgu) ning loob Mollyga suhted, et tegelik reaalsus avalikkuse ette tuua.
Ja hakkabki lugu kerima. Saab teada, kuidas suunamudija töötab, millised on tema palgalise abilise ülesanded, kuidas jälgijad reageerivad, kui tõekuulutaja varjab tõde jne... Ja lõpeks: miks Scott end varjab?
„Suunamudimine, saladused, jälitamine, tõde ja valed,“ võttis Bradeigh Godfrey raamatu viie sõnaga kokku. „Muidugi pole lugu nii sirgjooneline, kui arvata võiks – Mollyt jälgib veel keegi, on palju keerdkäike ja veidi romantikat.“
Autor tunnistas, et teda võlub suunamudijate elu: „Kui suur osa nende jagamisest on tõeline? Kuidas nad otsustavad, mida postitada ja mida privaatseks jätta? Ja mis juhtub, kui armutakse kellessegi, kel on salajane minevik – sealt läks lugu õitsele.“
Õitsele läinud lugu on piisavat hea, et sellega viimse leheküljeni minna. Ühest küljest salapära ja lõpplahendus, ent teisalt sisevaade suunamudijate ellu, mis pole küll lihtne (ega aus), kuid tulus. Seega palju õnne neile, kes usuvad, et kõik, mis sotsiaalmeedias avaldatakse, on reaalne.
