RAAMATUBLOGI: Justkui hoiatusromaan: kuidas sümpaatne meesõpetajana tüdrukuid landib...

Freida McFadden, „Õpetaja“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 312 lk.

Freida McFaddenist on saamas psühhokrimkade käilakuju. Esiteks seetõttu, et ta kirjutab lihtsalt ja hästi, kirjeldades reaalset maailma ja teiseks on tal lisaks kvaliteedile ka kvantiteeti. Kahe viimase aasta jooksul, alates laineid löönud „Koduabilisest“, on maakeeli ilmunud viis raamatut, aga avaldanud on kirjaneidis, kui nii võib tema kohta öelda, selle aja jooksul kuraditosin teost.

Üks, mis McFaddeni raamatut avades on kindel – algab lahe ja katkematu action, mis pole ebarealistlik, kuid üllatava ja ägeda lõpuga. Lugemine on mõneti karm – eriti „Õpetaja“ puhul – ent mis parata, kui meie maailm on juba säärane.

Esmalt on paar – kuiva matemaatika õpetaja Eve ja luuleline kirjanduse õpetaja Nate. Abielu on kuhtunud, seksitakse kord kuus, aga ikka ollakse rutiinist koos, nagu need asjad käivad.

Ja siis on Addie. 16 aastat vana. Tõrjutu ja vihatu. Manipuleerija, kelle tõttu kaotas üks õpetaja töö.

Eve ja Addie jutustavad vaheldumisi oma lugu, mis on isepärased, kuid, nagu ikka, jooksevad lõpuks uskumatult tihedalt kokku.

Addie üritab ses karmis koolielus ellu jääda. Ümbruskonna popim poiss on justkui temaga, kuid samas ei ole. Päästjaks osutub kirjandusõpetaja, kes avastab Addies luuleande, aga mitte ainult.

Ka Eve seikleb elumeres, päästeingliks kingad – tema fetiš – ja üks lahke kingamüüja.

Ühel hetkel kisub sääraseks mölluks, et hool ja hoobil pole vahet. Lugejateni tuuakse suhterägastik ja sellest tulenevad sündmused paraja kiirusega, et neid jõuab jälgida, kuid ei taha lahti lasta. Päris öölugemine see ei ole, kuid üsnagi.

Ja siis lähevad sündmused käest ära ehk siis kriminaalseks. Nõndapalju võib siiski öelda, et autor mängib lugejaga kuni lõpuni välja.

Need, kes on McFaddenit lugenud või siis psühhokrimkasid, saavad kaude aimu, mis raamatus juhtuma hakkab, aga kindlasti on ka üllatusi. Liiga palju siinkohal avada pole mõistlik, aga niipalju küll, et „Õpetaja“ on igati äge lugemine.