RAAMATUBLOGI: Islandi reaalsus pole kahjuks kirjanduslik fiktsioon, vaid kahetsusväärselt karm

Satu Rämö, „Jakob“, tõlkinud Toomas Tallo, Eesti Raamat, 388 lk.

Soome kirjaniku Satu Rämö Islandi krimisarjast on saanud nähtus, mis elab suuremat elu, kui arvata. Rämö koos islandlasest abikaasaga kutsuti Soome presidendi vastuvõtule ja ta pälvis seal hulgaliselt tähelepanu, soomlaste suursaadik seal kõledal saarel tänas kirjanikku turismi edendamise eest, üha enam riike soetab tõlkeõigusi ning kõige tipuks planeeritakse juba telesarja. Ühesõnaga... Rämö on Soome enimmüüdud autor ja miljonär. Sellega vihje meie kirjanikele – ärge lunige toetusi, vaid kirjutage häid krimiromaane.

„Jakob“ on kolmas osa Islandi krimisarjast, mis õnneks ei kujunenud triloogiaks, sest väärib kindlasti jätkulugusid. Algus, „Hildur“, annab pikemale loole põhja. Hildur on politseinik. Mitte enam neidis, kuid elurikas – teeb trenni, surfab, otsib üheöö suhteid... Mõttemallilt puhast tõugu islandlanna, pigem karune kui pehme. Tema partneriks on Jakob, praktikale saabunud soomlane, kes rahustab end kampsunite kudumisega, armub Islandisse (ja mitte ainult) ning kavatseb jäisele saarele jäädagi. Eksabikaasaga poja hooldusõiguse nimel võitlust pidav Jakob on justkui Hilduri vastand – pigem pehme kui karune.

Mõistagi avab „Jakob“ Jakobi tausta ja kirjeldab suuresti tema lahinguid lapse hooldusõiguse eest, avades ka seda teemat isade suunast vaadatuna. Samas on tegu siiski krimiromaaniga ehk siis Islandil juhtub jälle...

Lõhekasvandusest – ja neid on sealmail palju – leitakse koksude otsa riputatud mehe laip. Ja see ei jää ainukeseks ega teiseks kuritööks. Ühtäkki hargneb lahti Islandi hämar tegelikkus, millest teavad vaid vähesed. Ehk siis reaalsus – ning kahjuks pole see kirjanduslik fiktsioon – on kahetsusväärselt karm.

Kuigi kodusaarel on tööd küllaga, peab Hulda põikama Soome, sest sealgi on üht-teist toimumas ning Jakob satub hammasrataste vahele. Kui esimesed raamatud kirjeldavad, kuidas Soomlane ehk Jakob kohaneb Islandiga, siis seekord peab islandlane Soome teistsuguses maailmas hakkama saama.

Nagu öeldud, Rämö loob uueks nii Soome kui Islandi krimikirjanduse, mis õigupoolest põkkuvad kokku. Juba pärast sarja teist osa „Rosa ja Björk“ – need on Hilduri õde-venda, kes kadusid aastaid tagasi – kui oli teada, et ilmub ka „Jakob“, võis karta, et triloogiaga kõik päädibki. Aga ei. Äsja on ilmunud ka neljas raamat, „Rakel“ ehk siis lugu jätkub.

P.S. Ükski Rämö Islandi raamatutest pole eraldiseisvalt loetav, seega tuleks alustada algusest ehk „Hildurist“ ning seda peaks iga krimiromaanide austaja ka tegema.