Niisiis pole kahtlust, et Cavanagh’ kolmas raamat oleks kulgemine rahulikus vees ehk midagi tavapärase krimikirjanduse laadset. Aimdus osutub tõeks.

Algus on siiski klišeelik. Kaks naist, Amanda ja Wendy. Üritamas võimatut ehk unustada minevikku ja lahti saada soovist maksta kätte.

Amanda kuuene tütar rööviti, vägistati ja mõrvati, tema abikaasa ei pidanud valule vastu ning tegi enesetapu. Mõrvar on teada, aga tal on liiga head advokaadid. Omakohus leevendaks Amanda hingerahu.

Wendy kaotas teismelise tütre. Politsei teab, kes kuriteo sooritas, aga tõendid puuduvad. Teab ka Wendy.

Ja siis kaks plahvatusohtlikku neidist kohtuvad. Teraapiaseansil. Ja hiljem kohvikus. Et pakkuda teineteisele tuge, ent eelkõige lunastust. See on Wendy idee – inspireeritud Albert Hitchcocki filmist „Võõrad rongis“ – et vahetaks mõrvad. Mina saadan sinu painaja, tütre mõrvari, teise ilma, sina vabastad samal moel minu.

Võiks ju arvata, et siitmaalt kerib lugu lihtsalt edasi, aga ei keri. Või õigemini kerib, ent teatud maani, kus asjad lähevad lootusetult sassi.

Ah jaa... On ka Ruth, kes pääseb sarimõrtsuka käest õnnekombel eluga – kaks eelmist ohvrit ei pääsenud. Seega algab ka Ruhti lugu, mis justkui ei sulanduks raamatusse. Aga sulandub. Lõpuks.