KOLUMN | Katrin Pauts: surm netiajastul - kurva sündmuse trivialiseerumine või sammuke lähemale igavesele elule?

PÜHAPÄEVAKOLUMNIST | Moodsal ajal võib ka väga lähedase inimese surm olla läbini virtuaalne kogemus – see avastus oli mulle kergendust toov üllatus. Mulle tundub, et surnud ongi tänapäeval kuidagi vähem surnud. Surm võib kohale jõuda läbi filtrite, turvaliselt distantsilt, ja teisalt annaksid internet ja sotsiaalmeedia lahkunuile justkui igavese elu.

Olin ema surmaks valmistunud 40 aastat – sellest päevast alates, kui olin seitsmene ja mu isa ootamatult suri. Kartsin meeletult, et jään ka emast ilma ja, nagu vist kõik õrnas eas vanema kaotanud lapsed, ei suutnud ma öösiti uinuda ja kuulatasin teraselt, kas ema ikka hingab. Nägin unes tema matuseid. Kujutasin ette, mis minust pärast seda saab. Elasin oma kujuteldavat leina läbi tuhandeid kordi ja ma pidanuks täpselt teadma, mis mind ootab, kui kardetu kord juhtubki.

Aga lein ei ole kunagi ettearvatav, isegi kui oled väga pikalt valmistunud. Nagu ütles kuulus Ameerika kirjanik Joan Didion: lein on üks koht, mis jääb meile tundmatuks, kuni viimaks seal kohal oleme.