ARVUSTUS | Jumalate sünd ja hukk. „Missa Reformierakonnast“ on teater, mida on väga vaja

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“ on paremas mõttes farss, milles pendel kõigub igas suunas komejandi, kostüümi- ja melodraama, tragöödia, groteski ning eepika vahel.

Kvaliteetset poliitilist satiiri meil praktiliselt ei ole ja nii kogub eestlane oma vimma salaja soki sisse ning… läheb valib jälle samu inimesi. Kedagi teist ei ole ju valida. „Kindlates kätes“ on ka lugu sellest, kuidas niisugune olukord 30 aasta jooksul on saanud kujuneda: millised poliitilised skandaalid, poliitikud, kelle raha ja tahe on vorminud Reformierakonda ja sellega koos Eestit.

Missa. Sõnast „missa“ ei maksa lasta ennast segada, sest missaga pole lavastusel eriti midagi pistmist. Sama palju või vähe, kui oli viie aasta eest üks kord etendunud Eva Kolditsa lavastusel „Anonüümne igatsus. Traagiline gospel Eestist“¹ seost gospeliga. Missal on kindel struktuur, kindlad laulud, talitused, selleks, et inimene saaks kohtuda Jumalaga. Lavastuses on tuules lendlevaid rüüsid, on palveid, aga needki on pigem ainult lavastuse esimeses pooles. Jaak Prints ütleb intervjuus Heidi Toomele², et olulisem kui missa struktuur oli lavastamisel „missa atmosfäär, teatud tõstetus, pühalikkus ja nii edasi“. Aga kas siis kohtumist jumalaga ei olegi või? On ikka. „Kindlates kätes“ on kahetunnine kohtumine jumalaga ja mitte ainult. See on lugu teotatud jumala tagasitulekust. Õukonnaintriigidest, võimuihast. Isa asemel on Siim. Poja asemel on Kaja. Kui järele mõelda, siis Kristen Michali nimi toores otsetõlkes on „Jumala moodi kristlane“ – veider vastuoluline moodustis, kuid sobib perfektselt Juhan Ulfsaki mängitud Michali kuju kokku võtma.