Huvitaval kombel pole maailm aastatega muutunud ning inimesed, kelle ülesanne on teise ilma viia kaaskodanikke, on ikka lugejate ja vaatajate hulgas aus. Mida muud see James Bondki on – agent, kel on luba tappa ja ta tapabki miljonite rõõmuks.

Tõsi, Bond kuulub heade hulka, nagu paljud idealiseeritud kirjanduslikud palgamõrvarid. Victor seevastu kuulub endale, teenib tapmisega raha. No mis teha, kui elukutse on selline ehk nagu ikka – kui mina seda ametit ei pea, peab keegi teine, sest ikka on vaja kedagi ära koristada.

Niisiis on Victor tegutsenud juba kuraditosin aastat ja „Verevõlg“ on tema 11. missioon. Taaskord niivõrd-kuivõrd eetiline, sest kuigi Victorit ei saa pidada ei heaks ega pahaks, puhastab ta maailma saastast ja teeb seda tõhusalt.

Nagu öeldud, on Victor palgatööline, tavaline inimene nagu me kõik, seega ka ekslik ja aeg-ajalt juhuste mängukann. Ja võlglane. Üks tapatöö veel ja tal on Venemaa maffiaga sotid tasa. Ainult et suurim boss, kellega Victor pidi kohtuma, mõrvatakse. Mõistagi on peamine kahtlusalune Victor ning tal tuleb selgitada, kes on tegelik roimar, võidelda ja tappa selle nimel, et ise ellu jääks.

Victor on ellujääja (muidu poleks ta nõnda kaua lugejaid rõõmustanud), temaga kohtunud persoonid paraku mitte. Seekord pikka peenutsemist pole, esimestest ridadest läheb asjaks.

„Victor püüdis mitte tekitada liigset segadust. Osaliselt sellepärast, et talle ei meeldinud kunagi korralagedust tekitada. Osaliselt seetõttu, et kellegi tapmine oli juba iseenesest piisavalt ebaviisakas ka ilma tema surnukeha näotul viisil maha jätmata.

Kuid mõnikord ei saanud seda vältida.

Fahim Akram lebas nagu saar verejärves. Umbes kaheksakümmend protsenti tema vere kogumahust oli väljunud läbi haigutava kaelahaava, mis läbis mõlemaid uneartereid, mõlemaid kägiveene ja arvukalt väiksemaid veresooni.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena