RAAMATUBLOGI: Suletud toa krimka ehk mõrv Kanalisaarel
Anthony Horowitz, „Roimarlik rida“, tõlkinud Sash Veelma, Tänapäev, 352 lk.
On kirjutamata reegleid. Igal elualal. Ka krimikirjanduses. Et ühel hetkel tuleb kirjutada niinimetatud suletud toa krimka, kus on piiratud arv tegelasi gruppi koondunud ja üks neist on mõrvar. Anthony Horowitzil on see nüüd tehtud.
Varem pigem stsenaristina tuntud Horowitz proovis kirjandusmaailma tungida siit ja sealt, kirjutas ja lahkunud kuulsate krimikirjanike jätkulugusid, aga sai asjale lõpuks pihta alles siis, kui pani ennast kuritegusid lahendama, õigemini nii-öelda lahendama ehk keskpärase taibuga doktor Watsoni rolli. Peaosas triumfeerib politseist kinga saanud, kuid tänu teravale mõistusele endiselt Scotland Yardi abistav Daniel Hawthorne, autistlik, enesekeskne ja tundetu tüüp, kes veenab Horowitzi temast raamatuid kirjutama võimaluse vastu kuritegude uurimist kõrvalt jälgida.
Hawthorne’ile ei meeldi seltskond ega koosviibimised, kuid ometi on ta õhinal nõus tulema pisikesel Kanalisaarel – Alderneyl – toimuvale kirjandusfestivalile. Horowitz on hämmingus, kuni saab teada, et saarel elab tüüp, kelle Hawthorne kunagi trepist alla virutas ja seetõttu politseist vallandati. Tüüp pisteti küll lühikeseks ajaks kinnimajja, et ekspolitseinikule oli sellest vähe.
Olid Hawthorne’i motiivid saarele saabudes, millised olid, kuid festival, kuhu kogunes kummaline kamp kirjanikke, toimus. Toimus ka mõrv ning teinegi. Oli selge, et tapja on keegi siseringist, kusjuures võimalused ja ka tahtmist oli paljudel. Nagu ikka, selgub lahendus – ja see on üllatuslik, kuigi tagantjärele kõiki fakte kokku pannes mitte niiväga – viimastel lehekülgedel.
Ei saa öelda, et Horowitz veaks seekord välja sama taseme, kui esimeses kahes sarja raamatus „Sõna on mõrv“ ja „Lause on surm“, ent ega suletud toa krimkad ei peagi kõigile sobima. Vähemalt Horowitzil on see nüüd tehtud.
