RAAMATUBLOGI | Kahe tippkirjaniku ühislooming ei üllata, sest ongi nii hea, nagu arvata võis
Jan-Erik Fjell ja Jørn Lier Horst, „Karje“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 300 lk.
Jørn Lier Horst, maailma tippu kuuluv krimikirjanik, saab ka üksi suurepäraselt hakkama – tema William Wistingu sari kahtlemata kuulub väärtkirjanduse sekka – ent viimasel ajal on ta hakanud kirjutama raamatuid kolleegiga kahasse. Esmalt oli kahtlus, kui Horst ja Thomas Enger lõid duo kriminaaluurijast Alexander Blixist ja noorukesest ajakirjanikust Emma Rammist, aga kahtlus hajus esimeste teostega – need on head.
Nüüd jälle. Horst, endine politseinik muide, kutsus kampa teise Norra krimikirjaniku Jan-Erik Fjelli (kes teenib pokkerimänguga pisut lisa) ning koostöö esimene vili on „Karje“, samuti tipptasemel.
Mehed pidasid varemgi teineteisest lugu ning viskasid vimkasid. Horst kirjutas praeguse partneri romaani „Jahipenid“, kui lüheldast kasvu punasejuukselise tegelase Erik Fjeldi. Fjell vastas: tema ühes raamatus tegutseb kõhukas uurija Bjørn Horst. Koostöö sujuvat, kinnitasid mõlemad, tekkis keemia ning teineteist täiendatakse – kui Horst on oma kirjutamisstiililt asjalik ja kaine, siis Fjell lisab juurde vaimukuse ja huumori.
Endine sõjaväelane ja politseikooliski õppinud, kuid ühe intsidendi tõttu ametisse mitte saanud Markus Heger veab populaarset podcarsti, kus kirjeldab tõestisündinud kuritöid. Noorukese ajakirjaniku Mathilde tähelepanu pälvib saade pealkirjaga „Karje, mida keegi ei kuulnud“. Või õigupoolest, see, et saade, mis rääkis enam kui kümnend tagasi kadunud tüdrukust, jäi lubatud järjeta. Toona leiti, et kadumise taga oli 7-aastase piiga isa, kellele määrati pikk vanglakaristus. Ent oli neid, kes arvavad või isegi teavad, et isa on süütu. Paraku ei saa Heger lubatud infot ega soovi suhelda ajakirjanikega, mistap asub Mathilde ammust lugu omal käel uurima. Kahjuks. Sest peagi leitakse ta surnuna. Nüüd on Hegeril selge, et asi on hämar ning ta võtab nõuks tõe pinnale tuua.
On tunda, et raamatu kirjutasid kaks absoluutset krimikirjanduse proffi. Algus on rahulik, kuid ühtäkki hakkavad liinid arenema ja läheb põnevaks. Samas ei hoita pinget pidevalt üleval, et lugejat mitte väsitada, vaid see on kui vahelduvvool – on ja ei ole. Minevikusündmusi on kirjeldatud leebemalt, reaalajas on seevastu elektrit palju. Ja mis veel – õhkkonna ja detailide kaudu luuakse pilt justkui kinos. Mõistagi on peategelasel kaelas minevikutaak, millega ta üritab toime tulla ning lõpplahendus on... kas just briljantne, aga kuldne kindlasti. Ehk siis, nagu üks Norra väljaanne arvustuses ütles: Fjelli ja Horsti ühislooming ei üllata, sest on hea, nagu arvata võis.
