Rein Ruutsoo: Rüütel oli kui terroristide kätte sattunud pantvang. Ta väljus katsumusest suuremehena

Ajalooliste isikute manalateele minek mõnevõrra piirab (de mortuis nil nisi bene), aga samas pakub võimalusi ajaloo paremat mõistmist taotlevaile tagasivaadetele.

Oma koht on neis ka poliitilise elu ja moraali vahekordade vaagimisel, millest eelkõige nö kuluaarides on saanud isegi mõttevahetuste peateema. Ikka kerkib esile kõrvaltvaatajaidki, kellel ilmselgelt poliitiliselt taotluslikult näib kuuluvat mõõduvõtmiste monopol. Arnold Rüütli kui üsnagi keerdkäiguliselt kulgenud eluvalikutega tegelase elukaares ei saa aga tõepoolest üle ega ümber küsimusest – „kas ja kuidas on mittevabades ühiskondades moraalne poliitika üldse võimalik?“

Leidub neidki, kes näevad, nagu oleks tegutsenud koguni „kaks“ Arnold Rüütlit ja seda nii moraalses kui poliitilises plaanis. Muidugi, poliitilisel elu ja seega ka „poliitika tegemise“ viiside ühisosa vabades ja mittevabades (suletud ja avatud) ühiskondades võib olla kaduvväike*